Käädripäev 2027
Käädripäev on Lõuna-Eesti traditsioonis 17. märtsile langev püha, millega märgiti roomajate ja putukate talveunest ärkamist. Rahvausundis oli sel päeval keskne roll tõrjemaagial, millega püüti kaitsta karja ja majapidamist suvise kahju eest. Sellest ülevaatest saab lugeda käädripäeva piirkondlikust levikust, sellega kaasnenud töökeeldudest, värvikatest naaberalade kommetest ning kirikukalendri püha Gertrudi pärandist.
Millal on käädripäev / ussiliikumise päev 2027?
käädripäev / ussiliikumise päev on eri aastatel samal kuupäeval - 17. märtsil.
2027. aastal on käädripäev / ussiliikumise päev kolmapäeval, 17.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Käädripäeva taust ja piiriülene levik
Rahvakalendris on 17. märts tuntud käädripäevana, kuid kohalikes murretes ka käändre-, kärdla- või käärdlipäevana. Püha tähistati eeskätt Lõuna-Eesti aladel, mis piirnesid Lätiga. Sealkandis asendas käädripäev täielikult madisepäeva, mida Põhja- ja Lääne-Eestis peeti usside virgumise ajaks, kuid mida lõunakihelkondades peaaegu ei teatud.
Päev oli samavõrra tähtis liivlastele ja Põhja-Läti elanikele, mis kinnitab kombe tihedat seost naaberaladega. Nimetus ise on tuletatud Nivelle'i püha Gertrudi nimest, mis sai eesti keelepruugis suupärasema kuju.
Ussiliikumise algus ja tõrjekombed
Ussiliikumise päevana tuntud käädripäev tähistas aega, mil ussidele ja putukatele tuleb taas elu sisse. Kevadise ärkamise märgina usuti, et talveunes karu keerab end pesas käpuli ning sigagi hakkab väljas ise ninaesisega hakkama saama ega sõltu vaid talvisest sulutoidust.
Et peagi välja ilmuvaid usse ja muid roomajaid ohjeldada, pidi pererahvas ettevaatusabinõusid rakendama. Peamine tõrjevõte oli lõngakerimine. Kerakujuline lõngaviht pidi analoogiamaagia abil tagama selle, et ussid püsiksid terve suve samamoodi tihedalt keras ega tuleks karja ega inimesi salvama.
Argitööde piirangud käädripäeval
Et säästa majapidamist parasiitidest ja õnnetustest, jälgiti käädripäeval mitmeid töökeelde. Traditsioonilistest reeglitest kinnipidamine pidi hoidma kodu suvel kahjuritevabana.
Keelatud tegevuste esirinnas olid pea kammimine, pesupesemine ning igasugune külvamine. Kammimine võis uskumuse järgi meelitada ligi usse ja putukaid, pesupesemine tõi samuti tüli majja ning külvatud viljale ennustati ussitamist ja ikaldust. Seetõttu piirduti vaid ohutute toimetustega.
Käädrisandid ning laste noomimine
Põhja-Lätis ja liivi randades oli käädripäeval keskne koht käädrisantidel, kelle rituaalne tegevus pidi kaitsma küla usside, putukate, huntide ja karude eest. Santide saabumine tekitas alati elevust ja hirmu laste seas, sest nad asusid kontrollima noorte lugemisoskust.
Santidel olid ligi suured käärid, millega ähvardati kehvasti lugevatel lastel kõht lõhki tõmmata või keel suust nüsida ja tagumikule õmmelda. 19. sajandi eesti pärimuses oli sama motiiv lastehirmutisena väga levinud, ent meil täitis karistaja rolli koolmeister või pastor, kelle käärid pidid laisale lapsele keele tagumiku külge pookima.
Kiriklik taust: Püha Gertrudi elutöö ja legendid
Käädripäev seostub Nivelle'i püha Gertrudiga (626–659), kes oli benediktiini nunnakloostri neitsist abtiss. Ta sai tuntuks rändurite toetajana ning oma pärandvara paigutamisega heategevusse – tema abil ehitati rohkelt kirikuid, hospidale ja kloestreid, sealhulgas aitas ta rahastada kaht iiri munka Nivelle'i kompleksi rajamisel. Gertrudit austatakse palaviku ravijana, Madalmaade linnade kaitsjana ning näriliste hävitajana, mis tegi temast ka kasside soosija.
Püha Gertrudi peeti teelolijate hoidjaks. Legend jutustab pikal merereisil olnud meestest, keda tabas rünnakuna ookeanikoletis; kui meremehed Gertrudi poole palvetasid, olend taandus. Mälestuseks sellest sündmusest levis keskaja Euroopas tava juua enne pikka reisi tema auks pühitsetud jooki, mida tunti nimega „Sinte Geerts Minne“ ehk „Gertrudenminte“.