Ivanoskoroona 2027
Ivanoskoroona näol on tegemist omapärase tähtpäevaga, kus kristlik leinapüha Ristija Johannese hukkamise auks sulandus ühte talupoegliku rukkikülvi ja õunapühaga. Rangete analoogiamaagiliste toidukeeldude ja üldise tööst hoidumise kõrval leidsid inimesed mahti ka kirmasel kohtuda ning sügise tulekut tervitada. Artikkel avab selle päeva usulise olemuse, rahvausundi ranged käsud ja keelud, põllundusliku rolli ning külaühiskonna tavad.
Millal on ivanoskoroona 2027?
Ivanoskoroona on eri aastatel samal kuupäeval - 29. augustil.
2027. aastal on ivanoskoroona pühapäeval, 29.08.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Ristija Johannese hukkamislugu ja püha vaimne tähendus
Usuliselt seostub ivanoskoroona Uue Testamendi lehekülgedega, mis jutustavad Ristija Johannese märtrielu lõpust, kui Herodes laskis Salome meeleheaks pühaku pea maha raiuda ja selle vaagnal saali tuua. Kirikukalendris kannab see tähtpäev nimetust Ristija Johannese pea maharaiumise mälestuspäev. Kirik peab päeva rangelt leinavaks ja paastuliseks: toidulaualt jäetakse välja igasugune liha-, piima- ja kalatoit ning peatähelepanu suunatakse hingepuhastusele ja palvetele.
Rahvapärimuses sai see tähtpäev nimeks ivanoskoroona ehk paastu-jaan, olles vene traditsioonis tuntud kui Ivan Postnõi. Pühaku kurbmänguline hukkamine ja kiriklikud kombed põimusid rahva teadvuses sügavaks pieteeditundeks märtri vastu, mistõttu peeti enesestmõistetavaks hoiduda kergemeelsusest ja suhtuda päeva tavatusse pühalikkusse suure aupaklikkusega.
Toidutavad ja terariistade vältimise maagia
Pühaku pea maharaiumise asjaolu sünnitas rahva seas arvukalt analoogiamaagilisi tabusid. Ivanoskoroonal oli keelatud kätte võtta terariistu, eelkõige nuge, ja leibagi ei tohtinud lahti lõigata, vaid seda tuli murda kätega. Lõikamist käsitleti patuteona ja ohtliku endena. Toitu ei pandud ümmargustele vaagnatele ega liudadele, sest ümar anum assotsieerus otseselt taldrikuga, millel pühaku pea kunagi kuningale esitati.
Toidulaualt tõrjuti vankumatult kõik ümmargused aiasaadused, mida peeti sümbolilt maharaiutud peaga sarnanevaks: keelatud olid terved kapsapead, kaalikad, sibulad ja ümarad õunad. Hoiduda tuli ka punast tooni söökidest, näiteks peedist ja punastest marjadest, mis kutsusid esile mõtteid märtriverest. Toidud pidid valmima võimalikult lihtsalt ja ilma igasuguse noaga hakkimise või peenestamiseta.
Rukkikülvi tähtaeg ja sügistööde rütm
Ivanoskoroona oli talupoja aastaringis määrava tähtsusega tähis, mis tähistas rukkikülvi lõpusirget. Nii Setomaal kui ka piirnevates maakohtades peeti seda päeva kindlaks kontrollpunktiks: arvati, et talirukki seeme peaks selleks ajaks olema maas või vähemalt külvitööd kohe lõppemas. Vaid nii sai vili enne öökülmi ja sügisesi jahedaid ilmu korralikult idaneda ja tugeva juurestiku kasvatada.
Seda päeva peeti ühtlasi õunapühaks, sest augusti lõpuks valmis aedades värske puuviljasaak. Olgugi et viljade lõikamine oli rangete keeldude all, märkis ivanoskoroona saagikoristuse lõpuperioodi ning sügisese toiduvaliku avardumist. Talupojad panid tähele ka loodusnähtusi, püüdes nende põhjal mõistatada sügisilmade kestust ja talve tuleku kiirust.
Pühapäevarahu ja külarahva kirmased
Ivanoskoroonat austati laialdase töökeeluga, mis peatas argise rügamise. Usuti, et sel pühal tehtud raske töö ei kanna vilja, vaid võib kahjustada saaki ja tuua perele häda. Nii puude mahavõtmine metsas kui ka põllu harimine olid keelatud toimingud, tagades viljalõikuse kõige pingelisemal ajal hädavajaliku puhkepausi.
Kirikupalvuste lõppedes kogunesid Setomaa inimesed kirmasele. Külapeod liitsid eri külade rahva, sugulased ja tuttavad, kes tulid kokku uudiseid kuulama ning ühist aega nautima enne sügiseste põllutööde lõpetamist. Vaatamata kiriklikule paastureeglile ja päeva tõsidusele täitsid kirmast omavaheline suhtlus, leelotamine ja lahkus, kindlustades ivanoskoroonale püsiva koha rahvakultuuris.