Esivanemate mälestuskultuur ja hingedepäev 2027
Sügisesse vaikust toov hingedepäev 2. novembril kutsub inimesi mälestama neid, kes on meie seast lahkunud. Eestis ühendab see tähtpäev kristliku kirikupüha sajanditevanuste talurahvakommetega, mil esivanemate hingi oodati kodudesse külalistena. Käesolev artikkel avab hingedepäeva tähenduse, tutvustab hingedeaja pärimuslikke kombeid ja selgitab kalmistukultuuri kujunemist.
Millal on hingedepäev 2027?
Hingedepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 2. novembril.
2027. aastal on hingedepäev teisipäeval, 02.11.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| riiklik tähtpäevrahvakalender |
Kirikukalendri pärand ja hingedepäeva teke
Aastal 1006 kinnitati katoliku kirikus Cluny kloostri abti Odilo algatusel 2. november ametlikuks usklike surnute mälestuspäevaks, mis seoti vahetult 1. novembril peetava pühakutepäevaga. Kirikliku tava kohaselt oli hingedepäev mõeldud selleks, et maapealsed kogudused palvetaksid puhastustules olevate hingede puhastumise ja nende igavese rahu saavutamise nimel.
Eesti kirjalikesse allikatesse jõudis hingedepäev küll juba 14. sajandil, ent kiriklik tähistamine jäi maarahva teadvuses pigem tagaplaanile. Talupoegade omapärane usund ja põlvest põlve edasi antud kombed säilitasid esivanematega palju kodusema ja vahetuma suhte, mida ametlik liturgia ei suutnud asendada.
Sügisene hingedeaeg eestlaste rahvapärimuses
Esivanemate hingede austamine ei koondunud rahvapärimuses ainsale kuupäevale, vaid hõlmas pikemat sügisperioodi, mille lahutamatuks osaks kujunes ka hingedepäev. Põhjaranniku murretes tunti seda kui jaguaega. Hingedeaja tähistamise aeg kõikus eri sajanditel ja paikades: seda peeti nii mihklipäeva järel, oktoobri ja novembri vältel enne mardipäeva kui ka vahetult enne jõulupühi.
Hilissügisesele ajale omased pimedad, sumedad ja udulooriga kaetud ilmad lõid hingedeaja kommetele loomuliku fooni. Usundilise ettekujutuse kohaselt muutus sel ajal nähtava ja nähtamatu maailma vaheline piir vaevumärgatavaks, võimaldades lahkunutel külastada oma endisi kodusid ning pakkuda elavatele oma kaitset.
Hingede vastuvõtu kombed ja kodused keelud
Hingede kojusaabumist arvati toimuvat eelkõige neljapäeviti. Perekond valmistas ette toidulaua kas eluruumis, toapealsel või saunas ning peremees ja perenaine kutsusid lahkunud nimepidi roogasid maitsma. Vastutasuks loodeti neilt õnnistust viljakasvule ja karjale. Perioodi möödudes peeti tänuavaldused ning hinged juhatati rahulikult tagasi teispoolsusesse.
Hingedeaja vältel järgiti kodudes karme käitumisreegleid: müra tegemine, vali naer, kisa ja naljad olid keelatud, samuti müra tekitavad tööd nagu puulõhkumine. Hoiduda tuli ka villa ja lõngaga seotud käsitööst, et mitte külalistele viga teha või neid solvata. Vaikuse pidamine ja tõsidus olid viisiks näidata esivanematele austust ning kindlustada nende heasoovlikkus.
Hingedepäeva tähistamine ja mälestustraditsioonid tänapäeval
Tänasel päeval on hingedepäevast kujunenud privaatne ja rahulik mälestamise aeg. Alates 1990. aastatest on kindlalt juurdunud komme süüdata 2. novembri saabudes aknalaudadel mälestusküünlad, mille leek sümboliseerib lähedaste hingesoojust. Akendel särav valgus hoiab sidet eelnevate põlvkondadega ja loob pimenevasse sügisesse piduliku meeleolu.
Traditsiooniks on saanud ka hingedepäevane kalmistul käimine, kus sugulaste kalmudele asetatakse kuuseoksad ja süüdatakse küünlad. Kirikutes peetavad mälestustunnid ning kontserdisaalide leinamuusika pakuvad inimestele väärika võimaluse võtta aeg maha, tunnetada elu haprust ja meenutada austusega igavikuteele asunuid.