Heinamaarjapäev – kombed ja pärimus 2027
Heinamaarjapäev kuulub eesti rahvakultuuri suvise pühadetsükli keskmesse, tähistades piiri ettevalmistuste ja kibekiire heinaaja vahel. Päeva saatsid iidsed kombetalitused, ohvriannid kirikuasemetel ning mitmed tabud, mille eiramine usuti toovat pikselöögi või karjaõnnetuse. Käesolev artikkel tutvustab heinamaarjapäeva kirikulugu, leedutulede ja saunatamise tavasid, töökeelde ning uskumusi vastuvoolu ujuvast imeheinast.
Millal on heinamaarjapäev 2027?
Heinamaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 2. juulil.
2027. aastal on heinamaarjapäev reedel, 02.07.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Päeva kirikulooline taust ja kujunemine
Heinamaarjapäeva kristlik tähendus tugineb Maarja ja Eliisabeti kohtumise mälestamisele. Frantsiskaani mungad tähistasid seda juba alates 1263. aastast kuus päeva enne Johannese sünnipäeva, ning alates 1568. aastast muutus see kohustuslikuks terves katoliku kirikus. Ehkki laiemalt seostati Maarja kojutulekut 31. maiga, tähistati püha saksakeelsetel aladel 2. juulil kuni 1969. aasta liturgilise uuenduseni. Sealmail riputati sel päeval hoonete akende kohale sarapuuoksi, uskudes nende kaitsvasse väesse äikese ja pikse vastu.
17.–18. sajandi Eestis oli heinamaarjapäeval kindel koht külarahva elus, olles tihedalt läbi põimunud ohverdamise ja tervisenõidumisega. Tollased ülestähendused kirjeldavad palverände Viru-Nigula vana kabeli juurde, mis oli kunagi rajatud Maarja auks. Pühapaika toodi ohvriroogasid ja seal peeti palveid, lootuses kaitsta oma pereliikmeid tõbede eest ning tagada karjaloomadele hea tervis ja kosumine.
Töökeelud, piksekaitse ja ohverdamiskombed
Heinamaarjapäevale olid omased kindlad töötabud, mis liitsid selle teiste maarjapäevade tavaga. Kuna püha oli tihedalt seotud pikseusuga, valitses tõsine hirm äikeselöökide ees, mistõttu heinamaale minna ei tohtinud. Enamasti saigi ulatuslikum ja kiirem heinategu hoo sisse alles pärast selle püha möödasaamist, sest kardeti, et keelupäeval kogutud saak toob talule õnnetuse kaela.
Naistetööde keeld puudutas eelkõige ketramist, õmblemist ja muid nõelaga tehtavaid töid, millel arvati olevat halb maagiline mõju lambakarjale. Ka kalavetele minek oli sel päeval keelatud, kuid kaluritelt oodati saagiõnne tagamiseks ohvri viimist vette. Toitudest ja jookidest tõusis esile maarjapuna maitsmine, mida harrastati eriti õigeusklikul alal, ning pidulikuks laualekandmiseks küpsetati värsket koduleiba.
Tuletegemine, vihtade tegemine ja pühade saun
Rannikualadel ja saartel süüdati heinamaarjapäeva tähistamiseks spetsiaalne leedutuli, mille tava püsis 20. sajandini. Piduliku lõkke keskmeks oli laasitud puutüvi, mille roheline ladvatutt jäeti puutumata ja mille latva seoti teinekord tõrvatünn. Tüve ümber kuhjatud kadakatest ja okstest lõke sümboliseeris elupuud, mis pidi kindlustama põlluvilja valmimise ja head kalasaagid merest. Samalaadseid heinamaarjatulesid tehti ka sisemaal, kus koguneti ühiselt tähistama ja laulma.
Heinamaarjapäeva kombestikus oli kindel koht saunal. Sel ajal oli kombeks suunduda metsa vihaoksi tooma, mida nimetati lehesel käimiseks ja mis oli elav tava 19. ning 20. sajandil. Kaseoksad olid just heinamaarjapäeva paiku saavutanud parima sitkuse, ning vihtade kogumisest kujunes noorte jaoks lõbus, nalja ja lauludega täidetud ühisretk.
Maagiline maarjahein ja taimede vägi
Loodustarkuses arvati, et heinamaarjapäevaks saavutavad taimed oma täieliku elujõu ja maagilise toime. Erilist tähelepanu pöörati värvitaimede korjamisele, mis kestis traditsioonina 20. sajandini ning tagas kangastele puhtad ja püsivad toonid. Samuti usuti, et sel ajal varutud arstirohud aitavad tõbede vastu kõige tõhusamalt.
Imeheinaks kutsutud maarjahein oli eesti mütoloogias üks tugevamaid võlutaimi, millele omistati erakordseid omadusi. Usuti, et see rohi avab lukustatud väravad, aitab leida maa sisse kaevatud varandusi ning õpetab mõistma võõraid ja salajasi keeli. Imeheina sai niita üksnes eripärastel aegadel nagu maarjapäev. Taime tundis ära selle omapärase lõhna järgi, lõpliku kinnituse andis aga katse veevoolus, kus maarjahein ujus ainsana vastuvoolu.