Esimene jõulupüha 2027
25. detsember ehk esimene jõulupüha on kirikukalendri keskne pidupäev ja Eestis ametlik puhkepäev, mis pakub võimalust igapäevakiirust aeglustada. Pärast eelneva õhtu pidulikkust keskendutakse nüüd eelkõige perele, rahule ja vaimsele kosutusele. Artikkel annab põhjaliku pildi Kristuse sündimise püha vaimulikust olemusest, eesti talurahva pühadereeglitest ning tavadest, mis kujundavad seda päeva tänapäeval nii Eestis kui ka laiemas maailmas.
Millal on esimene jõulupüha 2027?
Esimene jõulupüha on eri aastatel samal kuupäeval - 25. detsembril.
2027. aastal on esimene jõulupüha laupäeval, 25.12.2027.
Usuline taust ja kiriklikud kombed esimesel jõulupühal
25. detsembril pühitseb kristlik maailm Jeesuse Kristuse sündi. See kuupäev võeti läänekirikus omaks 4. sajandil, mil see asendas tähenduslikult Rooma talvise pööripäeva valguspühad ning tõstis Kristuse esile kui tõelise valgustooja. Teoloogilisel tasandil tähistatakse inkarnatsiooni ehk Jumala lihakssaamist, mis pakub usklikele lootust ja lunastust.
Liturgilises rütmis eristub esimene jõulupüha selgelt eelnevast õhtust. Jõululaupäeva teenistusi iseloomustab sügav sisekaemus, ootus ja pühalik hämarus, ent 25. detsembri hommikused jumalateenistused ja missad on kantud avalikust rõõmuhõiskest. Kirikutes kõlavad evangeeliumilood inglitest, kes viisid karjastele teate Petlemmas sündinud Päästjast, ning lauldakse pidulikke koraale.
Rahvakalendri nõuded ja vankumatu pühaderahu Eestis
Meie rahvakultuuris paistis esimene jõulupüha silma äärmusliku kodusolemise nõude poolest. Tavad määrasid, et päev tuleb veeta suletud uste taga üksnes oma leibkonnaga. Külaskäimist peeti väga halvaks endeks – usuti kindlalt, et võõra, eriti naissoost külalise astumine üle läve toob majja laiskuse ja rikub järgmise aasta õnne. Sõprade ja sugulaste külastamine ning vabam pidutsemine lubati alles teisel pühal ehk tehvanipäeval.
Päevarütm oli rahulik ja vaba argisest mürast. Väljaspool lauta tehti minimaalselt: loomad said oma toidu ja vee, kuid ketramine, puulõhkumine ja muud argised kohustused olid keelatud tegevused. Ruumides valitses pidulik meeleolu koos põrandale laotatud jõuluõlgedega ning toidulaud püsis pidevalt kaetuna, et kindlustada majapidamisele jätkuv rikkus. Traditsioonilistest roogadest pakuti seapead, sülti, verivorste, hapukapsaid ja erilist jõululeiba, millest pidi suutäie saama igaüks majas.
Esimese jõulupüha riiklik tähendus ja tänapäevased kombed Eestis
Eesti riiklikus kalendris on esimene jõulupüha sätestatud riigipüha ja tasulise vaba päevana vastavalt kehtivale pühade ja tähtpäevade seadusele. See loob inimestele kindla võimaluse taastuda advendiaja saginast ning veeta väärtuslikku aega koos perega.
Ka tänapäeval säilitab esimene jõulupüha oma pärimusliku vaiksuse. Kuna põhilised jõulupidustused koos kingipakkide avamisega leiavad meil aset juba jõululaupäeval, kujuneb 25. detsember mõnusalt aeglaseks puhkepäevaks. Sageli süvenetakse kingitud raamatutesse, mängitakse seltskonnamänge, vaadatakse ühiselt telerit või käiakse talvises looduses jalutamas. Paljudele on see ka sobiv aeg teha visiit vanemate või teiste sugulaste poole, kellega pühadeõhtul ei kohtutud.
Esimese jõulupüha tavad ja kombed laias maailmas
Erinevalt Eestist ja teistest Põhjala riikidest, kus pühade kese on jõululaupäeval, kuulub suures osas maailmas – iseäranis angloameerika traditsioonis – peamine tähelepanu 25. detsembrile. Nii Ühendkuningriigis, Ameerika Ühendriikides kui ka osas Lääne-Euroopast jagatakse ja avatakse kingitusi esimese püha hommikul, võttes neid välja kuuse alt või kaminale riputatud pühadesukkadest.
Päeva keskseks sündmuseks on neil maadel pidulik lõunasöök 25. detsembri pärastlõunal, kus pakutakse täidetud kalkunit, mahlakat ahjupraadi ja spetsiaalseid pühadeküpsetisi. Niiviisi kehastab esimene jõulupüha rahvusvahelisel tasandil kõikehõlmavat rahu, jagamisrõõmu ja koosolemise aega, sidudes eri kultuuride eripärad terviklikuks pühadeajaks.