Eesti lipu päev 2027
4. juunil tähistatava riikliku tähtpäevaga meenutatakse 1884. aasta sündmusi Otepääl, kus sai õnnistuse esimene sinimustvalge lipp. Üliõpilasseltsi lipuna alguse saanud värvikombinatsioonist sai peagi Eesti iseseisvuse ja rahvusliku väärikuse tähtsaim tähis. Järgnev tekst heidab valgust trikoloori sünnile, selle teekonnale Pika Hermanni tippu, värvide sümboolikale ja korrektsele liputavale.
Millal on Eesti lipu päev 2027?
Eesti lipu päev on eri aastatel samal kuupäeval - 4. juunil.
2027. aastal on Eesti lipu päev reedel, 04.06.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| riiklik tähtpäevlipupäevrahvakalender |
Riikliku tähtpäeva olemus ja tavad
4. juunil peetav lipupäev kehtestati Riigikogus riikliku tähtpäevana 2004. aastal, kui esimesest pühitsemisest täitus 120 aastat. Selle tähtpäeva keskmes on austuse kasvatamine riigitähiste vastu, rahvusliku sidususe edendamine ning austusavaldus meie iseseisvustahte kujunemisele. Valitsus- ja munitsipaalasutustele on lipu heiskamine sel päeval seadusega ette nähtud kohustus, ent sellega kutsutakse ühinema kõiki elanikke ja organisatsioone.
Tähtpäeva avaakord kõlab Tallinnas Kuberneri aias päikesetõusu aegu, mil hümni saatel tõmmatakse riigilipp Pika Hermanni torni. Tseremooniat ehivad kõnedega riigijuhid ning seltside esindajad. Väärikad kogunemised, jumalateenistused ja rongkäigud leiavad aset ka trikoloori hälliks olevates paikades – Otepääl ja Tartus.
Lipu algupära ja õnnistamine Otepääl
Sinimustvalge sai alguse 19. sajandi lõpukümnendite rahvusliku tõusu ajal. Värvikolmiku valisid 1881. aasta sügisel Tartus kokku tulnud esimese eesti soost üliõpilaste seltsi (hilisema Eesti Üliõpilaste Seltsi) liikmed. Trikoloori esimese siidist eksemplari õmblesid 1884. aasta kevadel Emilie Beermann, Miina Hermann ja Paula Hermann.
Kuna kohalikud baltisaksa võimukandjad ja Vene keisririigi venestusaparaat ahistasid rahvuslikku tegevust, leiti õnnistamiseks varjatum paik. Nii kogunesid tudengid 4. juunil 1884 Otepää pastoraati, kus kirikuõpetaja Burchard Sperrlingk lipu pühitses. See sündmus pani aluse värvide teekonnale kitsast akadeemilisest ringist terve rahva vabaduslipuks.
Üliõpilaslipust Eesti riigilipuni
Otepää kiriklas õnnistatud lipp kinnistus 19. sajandi lõpuaastail ja 20. sajandi hakul kiiresti rahva südamesse. Värve kanti laulupidudel, rahvuslikel kogunemistel ja 1905. aasta vabaduspuhangus, aga ka 1917. aastal Petrogradi tänavail, kui kümned tuhanded eestlased nõudsid oma maale autonoomiat.
Riikliku tähenduse omandas lipp 21. novembril 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus kinnitas sinimustvalge riigilipuks. Juba 12. detsembril 1918 kerkis see vaba riigi tähisena Pika Hermanni torni, toetades rahva moraali alanud Vabadussõjas. Parlamendi tasandil sätestati riigilipu ametlik staatus 1922. aastal kehtestatud riigilipu seadusega.
Sinimustvalge sümboolne tähendus
Ärkamisaja vaimus sündinud värvikombinatsioon kannab endas poeetilist ja loodusest inspireeritud filosoofiat. Trikoloori igal värvil on oma kindel tähendus, mis seob kokku kodumaa pinna, rahva elutee ja vaimsed sihid.
Sinine toon viitab Eestimaa taevalaotusele ning kodustele vetele, olles ühtlasi vabaduse, tõe ja ustavuse sümboliks. Must kujutab esivanemate maad ja mulda, traditsioonilist kuube ning maarahva murederohket ajalugu. Valge märgib lootusrikast tulevikku, puhast meelt, vankumatut ausust ja rahva püüdlust hariduse ning vaimuvalguse poole.
Sinimustvalge keeluaastad ja emalipu hoidmine
Pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aastal muudeti sinimustvalge keelatud tähiseks, mille hoidmine või näitamine tõi kaasa rängad karistused. Ohtudest hoolimata heisati keelatud värve salajase protesti märgina korduvalt korstnatele, mastidele ja puuladvusse.
Algne 1884. aasta lipp jäi hävingust puutumata üksnes EÜS-i liikmete otsustavuse tõttu. Suvel 1940 viidi ajalooline reliikvia Läänemaale Kõlli tallu ning suleti ahjumüüri varju, kus see elas üle sõja ja Nõukogude võimu aastad. Saladuskatte all hoitud peidupaik avati 1991. aasta sügisel pärast riikliku iseseisvuse taastumist ja nüüd on väärikas originaallipp vaatajatele avatud Eesti Rahva Muuseumis Tartus.
Laiema avalikkuse ette jõudis lipp taas 1988. aasta laulva revolutsiooni kogunemistel ning Pika Hermanni torni naasis trikoloor pidulikult 24. veebruaril 1989, sümboliseerides Eesti omariikluse vältimatut taastamist.
Heiskamise reeglid ja lipu väärikas kasutamine
Lipu väärikat kohtlemist ja heiskamise korda juhib Eesti lipu seadus. Igal inimesel ja asutusel on õigus trikoloori heisata mistahes päeval, kui toiming tehakse kooskõlas heade kommete ja ettekirjutustega.
Lipupäevadel tõmmatakse riigilipp masti päikese tõustes, ent hiljemalt kell 8.00, ning võetakse maha loojangul, kuid hiljemalt kell 22.00. Erandiks on jaaniaeg: 23. juuni hommikul heisatud lipp langetatakse alles 24. juuni õhtul kell 22.00. Heisatav lipp peab alati olema terve, puhas ning vastama täpsetele värvidele ja mõõtmetele. Rahvusvahelises või mitme lipuga rivis paigutatakse Eesti lipp aukohale – vaatleja positsioonilt nähtuna rivi vasakpoolsesse otsa või tsentrisse.