Maailma audiovisuaalse pärandi päev 2027
Maailma audiovisuaalse pärandi päevaga tõstetakse esile helilintidele, filmidele ja ringhäälingusaadetele talletatud kultuurikihistust, mis peegeldab elavalt meid ümbritseva maailma hiljutist ajalugu. Kuna magnetlindid ja filmimaterjalid on ajahambale äärmiselt vastuvõtlikud, kutsub see teemapäev üles päästma hävimisohus olevaid analoogkogusid enne, kui on hilja. Siinsest artiklist saab põhjaliku ülevaate tähtpäeva tagamaadest, mäluasutuste tehnilistest katsumustest analoog- ja digiajastul ning sammudest, mida astutakse ajaloolise heli- ja pildipärandi pikaajaliseks kaitsmiseks.
Millal on maailma audiovisuaalse pärandi päev 2027?
Maailma audiovisuaalse pärandi päev on eri aastatel samal kuupäeval - 27. oktoobril.
2027. aastal on maailma audiovisuaalse pärandi päev kolmapäeval, 27.10.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvusvaheline päev |
UNESCO roll ja teemapäeva ajalooline taust
Otsus seada sisse audiovisuaalse pärandi päev võeti vastu UNESCO 33. peakonverentsil 2005. aastal. Algatuse taga seisis teadmine, et möödunud sajandi kultuur ja ajalugu toetuvad valdavalt pildi- ning helisalvestistele, mis ilma sihipärase hoidmiseta paratamatult kaovad. Samal ajal seostati tähtpäev 1980. aasta soovitusega, mis oli pühendatud liikuvate piltide säilitamisele ja kaitsmisele.
Audiovisuaalsete Arhiivide Ühenduste Koordineerimisnõukogu (CCAAA) korraldab teemapäeva sündmusi igal aastal koos UNESCO ja rahvusvahelise arhiivikogukonnaga. Päeva tähistatakse konverentside, kinolinastuste, koolitusprogrammide ja arhiivikülastustega, mis teevad nähtavaks arhiivitöötajate ja konservaatorite varjatud panuse ning osutavad riikliku rahastuse määravale rollile mälupärandi säilimisel.
Ajakriitilised ohud ja analoogmaterjalide ebastabiilsus
Audiovisuaalsed materjalid on keemiliselt ja füüsiliselt väga ebastabiilsed, vastandudes paberile ja kivile, mis peavad heas hoiukohas vastu sajandeid. Varased nitraatfilmid kujutavad endast tõsist tuleohtu ja võivad ise leegi võtta, atsetaatfilme ohustab aga äädikasündroom. See keemiline laguprotsess muudab materjali rabedaks ja kokkutõmbunuks ning sellega kaasneb iseloomulik vänge äädikalõhn, mis märgib materjali pöördumatut kadu.
Samasugused ohud varitsevad magnetlinte, alates tavalistest helikassettidest ja stuudiolintidest kuni eri formaadis videokassettideni. Aastate jooksul võib magnetkiht aluselt irduda või kaotada oma magnetilised omadused. Materjali kulumisele lisandub tehniline iganemine: töötavaid analoogmängijaid, varuosi ja helipäid leidub üha vähem ning neid hooldada oskavate meistrite ring kuivab kokku. Eksperdid prognoosivad, et paljude magnetlindile talletatud teoste digiteerimiseks on jäänud kõigest mõned aastad.
Salvestiste digiteerimine ja digitaalne säilitamine
Hävimisohus helide ja piltide talletamise tõhusaimaks teeks on digiteerimine. See protsess eeldab professionaalseid arhiivistandardeid, mitte üksnes lindi läbimängimist ja lihtsa videofaili loomist. Analoogkandjatele tehakse enne digiteerimist põhjalik mehaaniline ning keemiline puhastus ja vajalikud parandustööd, misjärel jäädvustatakse sisu maksimaalses resolutsioonis ilma pakkimiseta, et vältida teabe kadumist ja moonutusi.
Kui analoogmaterjal on digiteeritud, seisavad arhiivid silmitsi digisäilituse nõuetega. Digitaalne aines ei püsi passiivselt, vaid nõuab lakkamatut tööd: standardsete metaandmete koostamist, failide puutumatuse seiret kontrollsummadega ning varukoopiate hoidmist eri asukohtade serverites. Lisaks tuleb tehnika uuenemisel faile perioodiliselt värskematesse vormingutesse konverteerida, et failitüübid ei muutuks ajapikku loetamatuks.
Audiovisuaalse mälu talletamine ja hoidmine Eestis
Meie riiklikku audiovisuaalset pärandit koondavad ja valvavad mitmed spetsialiseerunud asutused. Filmid, kroonikakaadrid ja ringvaated kuuluvad Rahvusarhiivi filmiarhiivi vastutusalasse, ringhäälingu pikaaegset tele- ja raadiotoodangut säilitab aga Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv. Varaste helisalvestiste ja pärimuse hoidmisel teevad olulist tööd Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum ning Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisu kuuluv Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Tänu viimaste aastakümnete laiahaardelistele pärandi digiteerimise tegevuskavadele on Eestis konserveeritud ja digiteeritud sadu tuhandeid minuteid haruldast filmi-, video- ja helimaterjali. Suure töö viljana on huvilistele avatud varaseimad kodumaised mängufilmid, arhailised murdevälitööde salvestised ja laulupidude ülesvõtted, mis kätkevad endas meie rahvusliku identiteedi tüvitekste.
Juurdepääsu tagamine ja salvestiste taaskasutamine
Heli- ja filmipärandi mõte seisneb selle kättesaadavuses ja aktiivses kasutamises. Tänapäevased veebiportaalid, arhiivide andmebaasid ja voogedastuslahendused teevad allikad hõlpsalt kättesaadavaks ajaloouurijatele, meediatöötajatele, haridustöötajatele ning tavakasutajatele, kes varem pidid materjalidega tutvumiseks isiklikult arhiivi kohale minema.
Ajaloolised heli- ja videolõigud rikastavad üha sagedamini uusi dokumentaalfilme, haridusprogramme ja näituseid, vahendades mineviku atmosfääri vahetumalt kui pelk kirjalik sõna. Samal ajal nõuab materjalide avamine tasakaalu leidmist loojate autoriõiguste, andmekaitse rangete nõuete ning laiema avalikkuse õigustatud infovajaduse vahel.