Alekseipäev 2027
Idakiriku pärandist pärit alekseipäev kujunes omapäraseks verstapostiks just Seto kultuuriruumis, sidudes usulised tavad ja maaharimise aastaringi. Pühaku mälestuspäev tähistas talvise rahu lõppemist ja üleminekut vilkale kevadisele tegutsemisele. Järgnev artikkel tutvustab vaga Aleksiuse legendi, traditsioonilisi paasturoogi ning tööriistade kordaseadmist enne põlluhooaja algust.
Millal on Alekseipäev 2027?
Alekseipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 17. märtsil.
2027. aastal on Alekseipäev kolmapäeval, 17.03.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Vaga Aleksiuse pärimus ning tema austamine
Tähtpäev on pühendatud vaga Aleksius Jumalamehele, kes väidetavalt elas 5. sajandil ja kuulus idakiriku austatuimate askeetide sekka. Legendaarne kuulsus viis tema loo Bütsantsist edasi Rooma, kus see leidis kindla koha ka läänekiriku pühakute seas. Varasemates Idamaa allikates peetakse Aleksiuse sünnikohaks Edessat Türgi ja Süüria piiril, samas kui hilisemas traditsioonis hakati teda seostama Rooma linna ja sealse kõrgkihiga.
Pühakuloo järgi hülgas jõukas noormees maise rikkuse ja abielu kohe pärast laulatustalitust. Ulatades naisele sõrmuse tagasi, lahkus ta salahilju kodunt, et asuda range askeesi ja usu teele. Järgmised 17 aastat möödusid rännates, kerjates ja palvetades, kuni kasvav pühakukuulsus sundis teda kodukohta naasma. Aleksius asus elama kerjusena oma isa trepi alla, ilma et isa või naine oleks teda ära tundnud, kuigi nad pakkusid viletsale mehele katusealust ja sööki. Pärast järjekordset 17 aastat kestnud alandlikku elu paljastas tema isiku alles surilinade või riiete vahele peidetud kiri. Seejärel pühakuks kuulutatud mehe auks rajati tema sünnikodu kohale kirik, mille nimipühakuks temast sai.
Alekseipäeva tähendus ja tavad Setomaal
Alekseipäev leidis Eestis kõlapinda üksnes Setomaal, mille rahvakultuur arenes käsikäes õigeusu kirikutraditsiooniga. Erinevalt luterlikust sise- ja lääneosast, kus vaga Aleksiust ei teatud, oli tema mälestuspäev setodele tähtis looduse ja elurütmi pöördehetk. Selles pärimuses liitusid pühakule osutatud austus ja talupoegade põlised maaharimistarkused loomulikuks tavaks.
Langeb ju alekseipäev kirikukalendris paastuajale, mis määras ka selle päeva tagasihoidliku ja tasase tooni. Inimesed tegelesid oma tavapäraste koduste asjadega ning pöörasid tähelepanu vaimsele puhtusele. Pühaku kannatlikkus ja range askees olid kogukonnale teetähiseks, õpetades hoiduma omavahelistest lahkhelidest, kadedusetundest ja liigsest uhkustamisest.
Traditsioonilised toidud: kiisla keetmine ning kruupide tegemine
Alekseipäevale oli omane kindel toiduvalik, mis vastas paastuaja nõuetele, olles samas kehale toeks. Päeva peamine toit oli kiisla, mida saadi kaerajahu ja vee segu hapendamise, kurnamise ning aeglase keetmise teel, kuni tekkis paks mass. Külmana söödav hapukas kaerakile oli väärtuslik toitainerikas roog, mida söödi mee, marjade või linaõliga, pakkudes paastupäeval vajalikku kosutust.
Samuti kuulus päeva tegevuste hulka kruupide valmistamine käepäraste vahenditega. Vilja puhastamise järel tambiti terad käsikivil või puust uhmris kruupideks, mida pruugiti järgmistel nädalatel igapäevastes putrudes ja leemetes. Töö oli füüsiliselt raske ja võttis aega, kuid oli hädavajalik sahvrivarude täiendamiseks kevade eel, mil viljatagavarad vähenesid ja toidu toiteväärtus oli elutähtis.
Loodusvaatlused ja algavad kevadised toimetused
Rahvakalendris peeti alekseipäeva selgeks kevadekuulutajaks. Seoses idapoolsete naabrite uskumustega seostus püha ka Setomaal lume sulamise ning esimese voolava veega, sest kevadpäike pani katuseräästad sulama. Looduse käekäiku pandi hoolega tähele: kui veed juba hoogsalt jooksid, loodeti varast ja head kevadet, kestev külm ja paks lumi tähendasid aga looduse aeglast ärkamist.
See päev andis märku talviste tubaste käsitööde lõpetamisest ja tähelepanu pööramisest kevadistele põllutöödele. Taludes kohendati atru, äkkeid ja teisi maaharimisriistu, uuriti seemnevilja kvaliteeti ning pandi valmis tarvikud. Tähtis oli päev ka kalurite ja mesinike seas, sest jääminek veekogudel avas varakevadise püügihooaja ning soojemad tuuled lubasid teha esimesi tähelepanekuid mesilaste talvitumise kohta.