1. advent 2027
Esimese advendiga algab läänekristluses uus liturgiline aasta ja tehakse algust neljanädalase jõulueelse ettevalmistusajaga. Eestis seob see tähtpäev kiriklikud tavad tihedalt peretraditsioonide ja kogukondlike sündmustega. Ülevaade selgitab advendiaja teoloogilisi aluseid, kuupäeva arvutamise loogikat ning kombeid, mis saadavad valguseootuse saabumist meie linnades ja kodudes.
Millal on 1. advent 2027?
1. advent on eri aastatel erineval ajal - 1. advendipühapäeval.
2027. aastal on 1. advent pühapäeval, 28.11.2027.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Liturgilise kalendri uuenemine ja 1. advendi olemus
Mõiste „advent” juured ulatuvad ladinakeelse väljendini adventus Domini, kandes tähendust „Issanda saabumine”. Kristlikus ajajaotuses avab 1. advent uue liturgilise aasta. See tähistab vaimset pöördepunkti, kus argine aeg asendub ootusega, keskendudes lunastaja sünnile ning lootusevalguse süttimisele keset sügavat pimedust.
Läbi ajaloo on advendiaega peetud vaikseks paastu- ja mõtisklusajaks, analoogselt kannatusajale enne ülestõusmispühi. Esialgsetel sajanditel võis see kesta koguni kuus nädalat, ent Rooma riituse ja Gregoriuse kalendri mõjul vältas see edaspidi neli nädalat. Liturgias tähistab seda ettevalmistust violetne värv, mis tuletab meelde vajadust alandlikkuse ja meeleparanduse järele. Esimese advendipühapäeva fookuses on Kristuse saabumine Jeruusalemma, mis rõhutab vaimset valmisolekut ja lootusrikast ootust.
1. advent liikuva pühana: kalendaarne arvestus ja kestus
1. advendipühapäeva kuupäev ei ole kalendris fikseeritud, vaid sõltub otseselt jõulupühade paigutusest nädalas. Kehtiva reegli kohaselt loetakse 1. advendiks neljas pühapäev enne esimest jõulupüha ehk 25. detsembrit. Sellest tulenevalt saab 1. advent olla ajavahemikus 27. novembrist 3. detsembrini.
Perioodi pikkus varieerub 22 päevast kuni 28 päevani. Advendiaeg on lühim siis, kui 24. detsember osutub pühapäevaks, sest sellisel juhul kattub 4. advent jõululaupäevaga. Kalendaarsele kõikumisele vaatamata kuulub advendiaja juurde alati neli pühapäeva, mis jaotavad pühadeootuse neljaks kindlaks etapiks.
Esimese advendiküünla süütamine ja advendipärja lugu
1. advendi lahutamatuks osaks on advendipärg, millel süüdatakse esimene küünal. Traditsiooni algus ulatub 1839. aasta Saksamaale, mil teoloog ja orbudekodu juht Johann Hinrich Wichern võttis kasutusele vankrirattast pärja. Lastele jõulude ootamise lihtsustamiseks põletati rattal tööpäeviti väikseid punaseid ja pühapäeviti suuri valgeid küünlaid.
Pikkamööda taandus see lahendus nelja küünlaga pärjaks. Kuuse- ja männiokste rohelus kannab endas elujõu ja igavese elu sümbolit ning suletud ring viitab lõpmatusele. Esimesel pühapäeval süüdatakse lootuse või prohvetite küünal, millele igal järgmisel nädalal lisandub veel üks leek, sümboliseerides pimeduse taandumist ja jõuluvalguse laienemist.
Eesti kaasaegsed traditsioonid ja 1. advent
Meie kodukandis on 1. advent selge märk sellest, et jõulueelne aeg on alanud nii linnades kui ka peredes. Eesti asulates ja linnades süüdatakse sel pühapäeval esinduskuuskede tuled. Näiteks Tartu ja Tallinna Raekoja platsil toimuvatel tseremooniatel jagavad linnapead ja vaimulikud advendituld, võimaldades huvilistel selle laternates kodudesse rahu sümbolina kaasa võtta.
Koduseinte vahel toob 1. advent kaasa pühadeootuse loomise. Tubadesse pannakse akendele tuled, seatakse kaunistusi ning tehakse esimesi piparkooke. Lastele tähendab advendi või detsembrikuu algus päkapikkude ootamist ja susside panekut aknalauale, samuti advendikalendri luukide avamist. Pühapäevased kirikukontserdid ja teenistused loovad aga võimaluse peatuda ja võtta aega vaiksemaks mõtisklemiseks.