Nimepäevad
Eestlaste seas on nimepäev hinnatud tähtpäev, mis loob sünnipäevast vabama ja sundimatuma võimaluse tuttavatele tähelepanu osutada ja häid soove edastada. Tänapäevase kalendri taga peitub tegelikult põnev põiming kristlikust pärandist, keeleuuendusest ja rangetest rahvastikustatistika põhimõtetest. Sellest artiklist saab põhjaliku ülevaate nimepäevade kujunemisloost, kalendri koostamise reeglitest ning sellest, kuidas seda kommet tänapäeval elus hoitakse.
Nimepäevad
Veebruarikuised nimepäevad Eestis
Eestis tähistatakse 13. veebruaril nimepäevi. Sel kuupäeval on kalendrisse märgitud lühikesed ja haruldased mehenimed. Nimepäeva tähistajate hulka kuuluvad Eke, Ike ning Iko. Need nimed on Eestis pigem harvaesinevad. Nende päritolu on seotud vanade germaani ja friisi nimedega. Veebruarikuu teine pool toob esile mitmeid teisi huvitavaid traditsioonilisi nimesid.
on nimepäev järgmistel nimedel:
Nimepäevade kombe teke ja ajaloolised lätteallikad
Nimepäevakommete juured peituvad varases kristluses, olles otseselt seotud märtrite ja pühakute mälestamisega. Kirikukalendris tähistati iga päeva konkreetse pühaku auks ning vastsündinule anti ristimisel kaitsepühaku nimi, lootes temalt eluteele vaimulikku tuge ja hoidmist. Kuna isiklike sünnipäevade märkimine ja tähistamine oli sel ajal haruldane või peaaegu olematu, kujunes just pühaku mälestuspäev inimese jaoks aasta keskseks isiklikuks tähtpäevaks.
Kui reformatsioon Põhja-Euroopasse ja Eestisse jõudis, asus luterlik kirik pühakute kummardamist tõrjuma, mille tulemusena hakkas usuline tagapõhi hägustuma. Nimedega seotud tähtpäevad olid rahva seas aga sedavõrd kindlalt kodunenud, et need ei kadunud, vaid teisenesid ajapikku ilmalikuks tavaks. Trükisõna areng ning 18. ja 19. sajandil laialt levinud tähtraamatud kinnistasid nimede kuupäevalise jaotuse lõplikult eestlaste teadvuses.
Eestipärase nimepäevakalendri kujunemine läbi aegade
Esimesed Eestis levinud kalendrid sisaldasid peamiselt pühakirjast pärit ja saksa mõjulisi nimesid ning nende eestipäraseid mugandusi, nagu Jüri, Jaan, Peeter või Toomas. 19. sajandi teisel poolel vallandunud rahvuslik ärkamine tõi kaasa igatsuse eesti keelepärase ja omakultuurilise nimevara järele. Kalendritegijad ja kirjarahvas, eesotsas Mats Tõnissoniga, hakkasid rahvale tutvustama muinaspärandist ja loodussõnadest tuletatud nimesid, nagu Lembit, Koit, Ilmar, Linda ja Salme.
Omariikluse saabudes 20. sajandi alguses omandas nimeküsimus riikliku tähenduse. 1930. aastate ulatuslik nimede eestistamise aktsioon nõudis ka kalendri sisulist kaasajastamist ja puhastamist. Nõukogude ajal võtsid nimepäevade süsteemi korrastamise üle professionaalsed keeleteadlased. Nende koostatud nimeuurimused rajasid teadusliku vundamendi tänapäevasele kalendrile, kus otsuseid ei langetata enam juhuslikult, vaid nimede tegeliku levimuse ja keeleliste normide põhjal.
Nimepäevakalendri täiendamise ja nimede valiku kriteeriumid
Tänapäevane nimepäevakalender ei sünni juhuslikult, vaid toetub rangele keeleteaduslikule ja statistilisele analüüsile. Kalendrit vaadatakse korrapäraselt üle ja ajakohastatakse, et see käiks kaasas rahvastiku tegeliku nimevalikuga. Otsuste aluseks on rahvastikuregistri statistika, mille põhjal hinnatakse nime esinemissagedust – kalendrisse pääsemiseks peab nimel olema piisavalt suur kandjate hulk Eestis.
Arvulise levimuse kõrval jälgitakse hoolega nime kuju: see peab sobituma eesti kirjakeele reeglite ja siinse hääldusega. Uute nimekujude lisamisel seatakse need üldjuhul samale kuupäevale vastava algse tüvinimega või selle lähedaste variantidega. Heaks näiteks on Johannes ning sellest võrsunud nimekujud Juhan, Jan, Juho, Jaanus ja Hannes, mis paiknevad ühel päeval. Nõnda säilib kalendri loogiline ülesehitus ja järjepidevus.
Seosed rahvakalendriga ja nimepäevade tehnilised eripärad
Nimepäevad on Eesti pärimuses lahutamatult seotud vana rahvakalendri tavandiga. Paljud tuntuimad tähtpäevad kannavad nimedega ühist nimetajat, olles neist alguse saanud: olgu selleks mardipäev (Mart), kadripäev (Kadri), jaanilaupäev (Jaan) või mihklipäev (Mihkel). Neil kuupäevadel omandab nimepäev tihti üleüldise rahvaliku mõõtme, mis ületab tavapärase personaalse õnnitlemise raamid.
Lisaks sisulistele seostele sisaldab nimepäevakalender ka praktilisi erandeid, millest ilmekaim puudutab liigaastat. Nimed, mis asuvad 29. veebruaril, tõstetakse tavalistel aastatel tavaliselt 28. veebruari alla või peetakse neid veebruari lõpupäeval. Erinevusi on ka nimede tiheduses: kalendris leidub päevi, mis koondavad enda alla ligi kümme ühe tüve erikuju, samal ajal kui teistel kuupäevadel on esindatud vaid üksikud harvad nimed.
Kaasaegsed nimepäevakombed ja tähistamistavad Eestis
Tänapäeva Eestis iseloomustab nimepäeva eelkõige vabadus ja pidulike kohustuste puudumine. Erinevalt sünnipäevapidudest ei eelda nimepäev suurt organiseerimist ega külaliste kutsumist. Õnnitlus nimepäeva puhul on soe ja tihti ootamatu žest, mille edastamiseks piisab lühisõnumist, kõnest või tagasihoidlikust lillekimbust.
Koolides ja töökohtadel on nimepäevast kujunenud meeldiv argipäeva rikastav komme, kus nimepäevaline toob kolleegidele magusat või suupisteid ja võtab vastu õnnitlusi. Kuna selle tähtpäevaga ei kaasne eluaastate loendamist, pakub nimepäev taktitundelist ja sundimatut viisi inimest tunnustada. Vana komme on seeläbi sujuvalt kohanenud tänapäevase elurütmiga ning elab digiajastul edukalt edasi.