Ussimaarjapäev 2026
Rahvakalendri sügiseste pühade seas märgib 8. septembri ussimaarjapäev hetke, mil looduse elutegevus aeglustub ja roomajad seavad end talvituma. Pärimuses on see päev ühendanud endas nii argielu kaitsvad tabud, põllutööde lõpetamise tähised kui ka idakirikust alguse saanud Maarja austamise. Sellest ülevaatest saab teada, milliseid keelde vanasti peeti, miks metsa ei mindud ning kuidas püha ajapikku unustusse vajus.
Millal on ussimaarjapäev 2026?
Ussimaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 8. septembril.
2026. aastal on ussimaarjapäev teisipäeval, 08.09.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Päeva tähendus ja usside talveune algus
Teateid ussimaarjapäeva pühitsemisest leidub Eestis alates 16. sajandist. Päeva keskne tähendus seostus looduse vaibumisega ja arvamusega, et maapinnal liikuvad roomajad peavad saama takistamatult urgudesse varjuda. Rahvas uskus, et vastu maad puutudes kaotavad rästikud sel päeval oma mürgise väe ja nende hammustus ei ole enam saatuslik. Sellest teadmisest hoolimata suhtuti ussidesse austusega ning lasti neil rahus uinuda.
Usside urguminemise daatum polnud üle maa ühesugune. Kui üldiselt seostati seda 8. septembriga, siis setud tähistasid sama sündmust nädal aega hiljem, 14. septembril peetaval viissenjapäeval. Ajalooliselt jäi ussimaarjapäev 19. sajandi talurahva seas juba võrdlemisi tagaplaanile ning 20. sajandi jooksul ununes see tähtpäev igapäevasest kalendripärimusest peaaegu täielikult.
Metsaminekukeeld ja tubased töökitsendused
Sellel päeval peeti rangelt kinni keelust metsa minna, sest rahvapärimuse järgi soovis mets puhkust ja loomad ettevalmistust talveks. Igasugune metsatöö või puude langetamine oleks võinud tuua kaasa ussi salvamise või halva õnne. Ainsa erandina lubati inimestel minna marjulisele käigule, mida ei peetud loodusrahu häirivaks tegevuseks, kuigi metsa all soovitati sammuda tavalisest valsamalt.
Tubastest talutöödest olid sel päeval ebasoovitavad ketramine ja õmblemine. Nõelateravik ja lõnga venitamine sümboliseerisid rahva ettekujutuses ussi keha ja selle torget, mistõttu õmblustööd peeti otseseks ussiohu väljakutsumiseks. Üldine töötegemisest hoidumine kinnitas siirdeaja kommet: ajal, mil maapealne elurütm muutus, tuli ka inimesel igapäevased toimetused ajutiselt seisata.
Põllutööde tsükli lõpp ja õunasaak
Talupoja majanduskalendris oli ussimaarjapäevaks suurem osa viljalõikusest ja rukkikülvist lõpule viidud. Kuigi suuremaid põllutöid välditi, tunti kommet künda kesale sümboolselt mõned vaod. Seda toimingut peeti tõhusaks tõrjemaagiaks, mis pidi puhastama maa kahjulikest putukatest ning kaitsma tärkavat viljaorast rukkiussi hävitustöö eest.
Aianduse seisukohalt oli ussimaarjapäev seotud õunte lõpliku valmimisega. Leiti, et just nüüd on õunad saanud parima maitse ja neid võib julgelt tarvitada. Pärast viljalõikuse lõppu kujunes sellest hetkest aeg, mil pered keskendusid sügisandide korjamisele ja hoiustamisele, valmistudes samm-sammult lähenevaks külmaperioodiks.
Kiriklik taust: jumalaema sündimise püha
Kirikukalendri järgi märgib 8. september Neitsi Maarja sünnipäeva. Traditsioon sai alguse 6. sajandil Süüria ja Palestiina aladel, kus Maarja austamine arenes apokrüüfide toel. Kuna kanoonilised evangeeliumid tema sünnilugu ei kajasta, juurdus tähtpäev kristlikus maailmas aegamisi. Katoliku kirik võttis Maarja sündimise tähistamise idakiriklikust traditsioonist üle 7. sajandi vältel.
Maarja sündimise püha laiemale levikule aitas 9. sajandil kaasa Kreeta püha Andreas, kes püüdis oma jutlustega selgitada 8. septembri tähtsust ajal, mil jumalaemakultus polnud veel üldine. Prantsusmaal lisas päevale kaalu pärimus pühast Mauriliusest, kes kuulis Angers' linnas taevast inglite laulu Neitsi Maarja ilmaletuleku auks. Eestis sulandus see katoliku aja vaimne pärand rahvapärase loodustunnetusega, kujunedes ussi magamise päevaks.