Ussimaarjapäev 2026
See vähetuntud tähtpäev on pühendatud looduse uinumisele. Rahvapärimuse järgi suunduvad ussid sel päeval urgudesse puhkama ja nende nõelamine pole enam ohtlik. Metsaminek oli rangelt keelatud, et mitte häirida looduse rütmi. Lisaks märgib ussimaarjapäev õunte valmimise aega, tuues kaasa värske saagi ja valmistumise saabuvaks pimedaks ajaks.
Millal on ussimaarjapäev
Ussimaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 8. septembril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Traditsioonid ja uskumused ussimaarjapäeval
Vanasti peeti ussimaarjapäeva ajaks, mil kogu loodus hakkab valmistuma talviseks vaikeluks. Peamine keeld sel päeval puudutas metsa minemist – usuti, et mets vajab sel hetkel rahu, sest ussid ja muud loomad sätivad end magama. Levinud oli arvamus, et usside mürk kaob just sel päeval, muutes nad ohutuks, kuid sellegipoolest ei soovitud nende uinumisprotsessi sekkuda. Kuigi puude lõhkumine või muud rasked metsatööd olid keelatud, võisid marjulised siiski metsaande korjata. Naistele kehtisid aga omad piirangud: ketramine ja nõelumine olid taunitud, et mitte "ussidele silma torgata" või neid muul viisil pahandada. Põllumeeste jaoks oli see päev aga praktilise väärtusega, sest usuti, et kesa kündmine sel ajal aitab hävitada kahjureid. Ussimaarjapäev oli ühtlasi ka magusate aiasaaduste püha – arvati, et alles nüüd on õunad tõeliselt valmis söömiseks. Kogu päeva olemus oli suunatud looduse rütmidega ühes rütmis hingamisele, rõhutades puhkuse vajalikkust pärast suvist kiiret aega. Tänapäeva kiires maailmas tuletab ussimaarjapäev meile meelde vanu uskumusi ja aega, mil inimene ja mets elasid tihedas kooskõlas.
Kuidas ussimaarjapäeva traditsioon Eestisse jõudis?
Juba 16. sajandi ürikutest leiab märke ussimaarjapäeva tähistamisest Eestis, mis viitab selle pikaajalisele traditsioonile. Algselt oli see püha eelkõige looduse ja loomade puhkusele mineku aeg, kus inimene pidi loodusele ruumi andma. Metsamineku keeldu selgitati vajadusega lasta metsal rahus uinuda. Rahva seas levinud müüdid rääkisid, et sel päeval muutuvad ussid mürgituks, sümboliseerides suve lõppu. Töötegemisest hoidumine oli seotud hirmuga halva õnne ees, mis võis tabada neid, kes reegleid eirasid. Maarja sünnipäeva tähistamine lisas sellele päevale kirikliku mõõtme, mis toodi siia koos teiste kristlike pühadega. Selle tähise ajaloolised juured on aga veelgi kaugemal, ulatudes Süüria ja Palestiina aladele. Keskaja Euroopas oli see kirikus kõrgelt austatud püha, kuid Eesti talurahva seas segunesid kristlikud elemendid tugevalt vanade loodususkumustega. Vaatamata oma kunagisele tähtsusele, hakkas ussimaarjapäev 20. sajandil oma populaarsust kaotama ja vajus järk-järgult unustusse. Nüüdsel ajal vaadeldakse seda päeva pigem kui huvitavat killukest meie rikkalikust rahvapärimusest ja ajaloolisest kultuurikihist.