Sorokasveet / Tsirgupäev 2026
Setumaal laialt tähistatud sorokasveet ehk tsirgupäev on üks meie rahvakalendri põnevamaid kevadpühi. See märgib aega, mil oodatakse esimesi rändlinde ja tehakse ettevalmistusi uueks põlluhooajaks. Läbi maagiliste kommete püüti sel päeval mõjutada loodusjõude, et kindlustada hea viljasaak, hoida eemale kahjureid ning suurendada kanade munasaaki.
Millal on sorokasveet ehk tsirgupäev 2026?
Sorokasveet ehk tsirgupäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. märtsil.
2026. aastal on sorokasveet ehk tsirgupäev esmaspäeval, 09.03.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tsirgupäeva tähendus ja pärimus
Meie rikkalikust rahvakalendrist leiab erilise linnupüha – sorokasveedi ehk tsirgupäeva, mis tähistab lindude rände algust ja suve lähenemist. Vanarahvas uskus, et sel päeval hakkavad nelikümmend lindu soojalt maalt päikese poole lendama, tuues kaasa kevade. Setu traditsioonides oli sel puhul kombeks küpsetada erilisi paistekakke, mida tuntakse nimetusega "vatsk". Need küpsetised asetati lindudele kättesaadavatesse paikadesse, näiteks aia- või puuriitade otsa. Osa vatskadest säilitati aga tulevasteks olulisteks kevadpühadeks, nagu karjalaskepäev ja künnipäev, et kindlustada majapidamise edu. Maagilised rituaalid mängisid sel päeval suurt rolli: viidi läbi talitusi, mis pidid kaitsma suviseid marjaaedu ja viljapõlde rüüstavate linnuparvede eest. Samas oli tsirgupäev ka praktiline kevadetööde algus, mil hakati lindudele pesakaste meisterdama, mis on jäänud armsaks kombeks tänapäevani. Unikaalne oli ka kanade sigivuse soodustamine – perenaised vihtlesid kanu sümboolselt ning laususid maagilisi sõnu "Loo mune! Loo mune!", et munasaak oleks rikkalik ja pere toidetud.
Kevademaagia ja linnuriitused Setu pärimuses
Tsirgupäev ehk sorokasveet on pärimuslik suursündmus, mis tähistab kevade ametlikku algust ja looduse uut eluringi. Setu kultuuriruumis oli sellel päeval hindamatu väärtus, kuna see ühendas inimese ja eluslooduse tihedaks tervikuks. Uskumus rändlindudest, kes toovad soojalt maalt naastes kaasa kevadise soojuse, oli selle päeva tuumaks. Kogu kogukond osales maagilistes tegevustes, mille eesmärk oli kindlustada maapinna viljakus ja elujõud pärast külma talve. Erilist tähelepanu pöörati lindudele, keda pärimuses koheldi pühade olenditena, peaaegu kui taevaste saadikutena. Nende austamiseks küpsetati ja pakuti erilisi toitusid, et hoida looduse õrna tasakaalu. Need rituaalsed toimingud aitasid vanadel eestlastel ja setodel tunnetada oma seotust ümbritseva keskkonnaga ning loota edukat ja viljakat aastat.