Tsirgupäev ja sorokasveet: setode kevadine lindude äratamise püha 2026
Setomaal tähistatav tsirgupäev ehk sorokasveet ühendab õigeusu märtripärandi vanade kevadiste loodusvaatlustega. Uskumus räägib, et sel päeval asub soojal maal põhjapoole teele nelikümmend eri lindu, tuues kaasa kevade vääramatu lähenemise. Siinses ülevaates tutvustatakse tähtpäeva usulisi juuri, vatskade küpsetamise rituaale, maagilisi tõrjevõtteid ning tänapäevaseid lindude hoidmise viise.
Millal on sorokasveet ehk tsirgupäev 2026?
Sorokasveet ehk tsirgupäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. märtsil.
2026. aastal on sorokasveet ehk tsirgupäev esmaspäeval, 09.03.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Püha kiriklikud juured ja nime tähendus
Nimetus sorokasveet jõudis siinsesse keelepruuki vene keelest (сорок святых ehk nelikümmend pühakut), viidates õigeusu kirikus austatavale neljakümnele Sebaste märtrile. Ajaloolise pärimuse kohaselt heideti need Rooma ususõdurid 4. sajandil karistuseks jäätuvasse vette, kus nad oma veendumuste nimel hukkusid. Setomaa jäi Eestis ainsaks paigaks, kus õigeusu kirikutraditsioon ja talurahva argielu lõid sellele tähtpäevale püsiva koha kohalikus kalendris.
Rahva seas kinnistus tähtpäev peamiselt tsirgupäeva nime all, sest tsirk tähendab kohalikus murdes lindu. Kirikukalendri nelikümmend märtrit teisendusid maaharimise ja looduse vaatlemise käigus neljakümneks rändlinnuks. Nõnda sai karmist pühakuloo meenutamisest kevadine ja elurõõmus tähtpäev, mille keskmes seisis eelkõige lindude tagasipöördumine ja looduse uuenemine.
Rändlindude pööramispäev ja kevade ennustamine
Pärimuse kohaselt saabub tsirgupäeval lõunamaal murranguline hetk: nelikümmend lindu keerab nokad suve ja pead päikese poole, alustades lendu kodukandi suunas. Suleliste rännuteele asumine oli märk looduse pöördumatust uuenemisest. Ehkki väljas võisid paukuda veel viimased pakased ja lumi olla põlvini, tõi teadmine lindude teelolekust südamesse kevadeootuse.
Kevade edenemist püüti tsirgupäeval hinnata ümbritsevat ilmastikku jälgides. Ennustuste kohaselt tähendas pakane või külm tuul sel päeval seda, et jaheduse kestust jagub veel täpselt neljakümneks päevaks. Talupoegadele oli see oluline hoiatus, sest hilisem kevad lükkas edasi esimesi põllutoiminguid ning nõudis loomasööda hoolikamat arvestamist.
Paistekakkude küpsetamine ja nende pärimuslik otstarve
Oluline tsirgupäeva toiming oli paistekakkude ehk vatskade küpsetamine reheahjus. Enamasti rukkist või odrast valmistatud lamedad pätsikesed pandi küpsema otse ahjupõrandale. Need soojad kakud sümboliseerisid kevadist päikest ning nende ahjupanekuga sooviti tervitada saabuvaid linde ja kindlustada pühakute soosing.
Vatskade jagamisel kehtis kindel kord, mida peeti pere õnne aluseks. Kõigepealt asetati tükikesi lindudele ja pühakutele õue kõrgemasse paika, olgu selleks puuriit, aialatt või katuseserv. Pärast ühist söömaaega pandi osa kakkudest kõrvale ja kuivatati. Neid leivatükke jagati hiljem karjalaskepäeval loomadele ja karjasele ning künnipäeval künnimehele, et kaitsta karja ja põldu kogu suve vältel.
Tõrjeloitsud vilja kaitseks ja kanade munema panemine
Suhe rändlindudesse oli kahetine: neid küll igatseti kui kevadekuulutajaid, kuid kardeti kui suvist viljanuhtlust aedades ja põldudel. Seepärast võeti tsirgupäeval ette maagilisi tõrjetoiminguid ja lausuti loitsusõnu, mille siht oli hoida tiivulised saagist eemal. Usuti, et tähtpäeval tehtud ettevaatusabinõud panevad linnud tõotama, et nad põllumehe viljale ja marjadele liiga ei tee.
Erilist hoolt nõudsid tsirgupäeval talu kanad, keda oli vaja ärgitada enne munadepühi virgemalt munema. Perenaised kostitasid kanu hea toiduga ning vihtlesid neid ahjuluua, vitsarao või vöökirjaga, hüüdes: „Loo mune! Loo mune!“. Rituaalne vihtlemine koos loitsuga pidi kanu äratama talveunest ning täitma munakorvid enne suuri kevadpühi.
Pärandi elujõud ja tsirgupäev meie ajal
Aegade jooksul teisenenud elulaad pole tsirgupäeva tähtsust Setomaa kultuuris kustutanud, vaid see on leidnud uue koha loodushoidliku tähtpäevana. Paljudes haridusasutustes peetakse sel puhul lindudepäeva, mis pakub lastele võimalust tutvuda korraga nii seto pärimuse kui ka lindude eluviisiga.
Tähtpäeva tähistatakse sageli pesakastide ehitamise ja puudele paigaldamisega, et pakkuda rändelt naasvatele sulelistele uusi kodusid. Paralleelselt korraldatakse muuseumides vatskategemise töötubasid, kus hoitakse elus vanu toiduvalmistamise võtteid. Läbi sellise tegevuse kannab tsirgupäev tänapäevani edasi rõõmu valguse naasmisest ning inimese ja looduse vahelisest harmooniast.