Toomapäeva tähendus ja pärimus eesti rahvakultuuris 2026
Talvise pööripäeva paiku tähistatav toomapäev juhatas meie esivanematel sisse kauaoodatud jõulurahu ja vana päikeseaasta lõpu. Looduse pimedaimal murdehetkel keskendus maarahvas kurjuse tõrjumisele ning päikese uuenemise toetamisele. Artiklist saab põhjaliku ülevaate tähtpäeva pärimusest, Tahma-Tooma nuku rändamisest, kehtinud tööpiirangutest ja pühade-eelsest toidulauast.
Millal on toomapäev 2026?
Toomapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 21. detsembril.
2026. aastal on toomapäev esmaspäeval, 21.12.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Talvine pööripäev ja vana päikeseaasta sulgumine
Ajaliselt talvise pööripäevaga peaaegu kokku langevat toomapäeva peeti muistse päikeseaasta lõpupäevaks. Eesti paiknemine germaani ja Skandinaavia kultuurimõjude ristteel peegeldub ilmekalt ka siinses rahvakalendris. Nii algas Skandinaavias toomapäevaga juba uus aastaring ning kuulutati välja pühalik jõulurahu.
Kuna vana ajaring sai läbi ja pimedus oli võimsaim, peeti seda pöörihetke eriti haavatavaks ja ohtlikuks ajaks. Toomapäeva kombestik keskenduski suuresti kurjade jõudude peletamisele ja päikese elujõu turgutamisele. Valguse taastumise ja uue aastaringi õnnestumise nimel tehti mitmesuguseid tõrjemaagilisi toiminguid, milles iidsed rahvausundi tavad olid läbi põimunud hilisemate kristlike arusaamadega.
Apostel Toomas, surmahaldjas ja rahvapärased uskumused
Kiriklikult mälestatakse toomapäeval 1. sajandi apostel Toomast, kes sai kuulsaks uskmatusest ja kõhklustest ülestõusmise suhtes. Legendide järgi tegutses ta hiljem kuulutajana Indias, kus ta surmati ja maeti Madrase kanti. Aastal 394 toimetati tema põrm Edessasse, seejärel Egeuse mere äärde ja viimaks Abruzzosse. Kuna apokrüüfsete lugude järgi ehitas ta India valitsejale uhke palee, hakati teda austama arhitektide patroonina; vaimse pimeduse pärast peeti teda aga pimedate kaitsjaks.
Eesti maausus ja pärimuses kujunes Toomast hoopis teistsugune, märksa süngem olend. Alates 17. sajandist leidub kirjalikke tõendeid sellest, et Toomast seostati katku ja muude surmavate haigustega ning temas nähti paganlikku surmahaldjat. Toomapäeval usuti liikuva surnute hingi, kuigi harilik hingedeaeg oli oktoobris ja novembris. Kraasna eestlaste seas olid veel 19. sajandi lõpulgi au sees loitsud ja ohverdamised maajumal Toomale, keda paluti karja hoidjaks ning pikse ja põua tõrjujaks. Samal ajal kummardasid rannaalad merd: paadid keerati kummuli ja nende peale valati õlleohver.
Tahma-Tooma väljaajamine ja talvine suurpuhastus
Toomapäeva tuntuim komme oli Tahma-Tooma, Must-Tooma või Jõulu-Tooma minemakihutamine. Nukk tähistas tubast lohakust, mustust ja laiskust, millest tuli enne pühi vabaneda. Selleks valmistati vanadest räbalatest ja õlgedest kaltsunukk, mis sokutati salaja ja pimedas teise pere õuele või ukse taha.
Leitud nukku nuheldi vitsadega ja visati kiiresti toast välja, et see järgmisse tallu edasi toimetada. Kui nukku ei pandud tähele või seda ei jõutud edasi viia, tähendas see uskumuse järgi mustuse ja saamatuse jäämist majja terveks aastaks. Tavaliselt liikus Tahma-Toomas ukselt uksele uue aastani ning märgistas laisaks selle talu, kus ta uusaastahommikul seisis.
Selle kombega kaasnes tõeline tubane suurpuhastus. Päeva jooksul pesti puhtaks kerisekivid ning küüriti aidad ja elumaja viimse sopini puhtaks. Puhas kodu pidi tagama lähenevate pühade väärika tähistamise ja tõrjuma eemale soovimatuid hädasid.
Rangelt kehtestatud töökeelud ja pühade-eelsed toimetused
Kuna toomapäevast alates loeti jõuluaeg alanuks, pandi suurematele talutöödele piir ette. Lubatud olid üksnes hädavajalikud pühade-eelsed tegemised: tubade kasimine, kraamimine ja piduroogade vaaritamine. Arvati, et argitööde jätkamine toob kaasa halba ja häirib saabuvat pühaderahu.
Kõige rangemalt oli keelatud ketramine ja jahvatamine, sest mõlemad tööd kulgesid päripäeva ning neid seostati otseselt päikese taevase liikumisega. Usuti, et selline tegevus segab päikese uut sündi. Lisaks oli keelatud puid langetada ja metsast koju vedada, sest puude raiumist peeti loodusjõudude rahu rikkumiseks.
Traditsioonilised pühadetoidud, õllevalmistamine ja toomad
Toomapäevast kuni jõululaupäevani kestis pühadesöögi ettevalmistamine: tapeti loomi, soolati liha, tehti vorste ja küpsetati leiba. Toidulaual oli tähtsal kohal seapea söömine, millega taheti tagada sigade hea sigimine ja kasv. Samuti kuulusid toomapäeva toidusedelisse pähklid ning värske õlu.
Õlle valmistamine oli eriti Põhja-Eestis ja saartel toomapäeva oluline osa. Öeldi, et Toomas läheb tõrde ja paneb õlle hästi käima, kindlustades suure saagi. Mõnes kihelkonnas peeti toomapäevast õllepruulimist aga hoopis ohtlikuks, kartes, et Toomas võib märjukese rikkuda.
Saaremaa traditsioonis käisid ringi maskeeritud toomad, kes maitsesid talude õlut ja viisid teateid lähenevatest pühadest. Valged rõivad viitasid hingedeajale, mustad pahupidi kasukad ja tahmased näod aga pimedatele kurjadele jõududele. Toomad tantsisid eluruumides ja tagusid kaigaste või toobripuudega vastu põrandat, kuulutades uue valguse ja pühadeaja algust.