Tabanipäev / tehvanusepäev 2026
Eesti põhjaranniku rahvakalendris on tabanipäev ehk tehvanusepäev tuntud kui hobuste püha. Sel ajaloolisel tähtpäeval kostitati hobuseid õllega ning korraldati ühiseid ratsasõite. Küladest käisid läbi tabanisandid, kes pakkusid pererahvale meelelahutust. See oli aeg, mil väärtustati tööhobuseid ja tähistati aasta lõppu omapäraste rannikumurrete ja kommete saatel.
Millal on tabanipäev (tehvanusepäev)
Tabanipäev (tehvanusepäev) on eri aastatel samal kuupäeval - 26. detsembril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Hobustepüha tabanipäev: kombed ja uskumused
Põhja-Eesti rannikurahva pärimuses mängis tabanipäev rolli kui suur hobuste austamise püha. See oli päev, mil hobuseid koheldi erilise hoolega, pakkudes neile rüübamiseks õlut ja loputades nende kõrvu sama märjukesega, lootes sel viisil kindlustada loomade head tervist. Traditsiooniline ratsasõit, mis viis hobuseid tihti kirikuhoone lähistele, sümboliseeris jõudu ja kogukonna ühtsust. Selleks, et hobused püsiksid nobedad ja jõulised, viidi läbi verelaskmise riitus ehk aadri laskmine. Päeva muutis eriti meeleolukaks tabanisantide ilmumine. Need olid tavaliselt mehed, kes kandsid pahupidi pööratud karvaseid kasukaid ja olid oma näod tahmaga mustaks teinud. Nad liikusid talust tallu, kaasas kadakaoksad, mis olid sümbolväärtusega. Pererahva lävel kukkusid nad vigurdama, laulma ja mitmesuguseid tempe tegema, et tuua majja õnne. Oluline piirang oli aga see, et sante ei lubatud kunagi toast kaugemale – nende liikumine piirdus köögiga ja aampalk oli neile ületamatu takistus. See komme on suurepärane näide sellest, kuidas mardisantidega sarnanevad traditsioonid kohandusid kohaliku rannakultuuriga.
Hobustepüha ja rannarahva lõbusad vigurid
Ajalooline tabanipäev on Eesti põhjaranniku kultuuripärandis erilisel kohal, olles iidne hobustele pühendatud tähtpäev. Selle päeva kombeid on dokumenteerinud Johann Forselius juba 17. sajandi lõpus, mis näitab traditsiooni olulisust läbi sajandite. Hobuste hoidmine ja nende eest hoolitsemine väljendus sel päeval spetsiifilistes tegevustes: loomadele lasti aadrit tervise edendamiseks ning neid kostitati õllega. Ka hobuste kõrvade pesemine õllega oli osa pühitsemisest. Ühised ratsutamised, eeskätt ümber kiriku, märkisid päeva pühalikkust ja kogukondlikku osalust. Erilist tähelepanu väärivad tabanisandid, kes oma tahmaste nägude ja karvaste kasukatega tõid majadesse elevust. Nad laulsid vanu laule ja tegid nalja, kuid pererahvas pidi olema tähelepanelik – sante ei tohtinud lubada üle aampalgi eluruumidesse. See piirang oli kindel osa etiketist. Tabanisandid ja nende mardisantidega sarnased kombed muutsid selle päeva oodatuks sündmuseks, kus kohtusid tõsine hool loomade eest ja lõbus rahvalik meelelahutus, jättes sügava jälje meie rahvakalendrisse.