Tabanipäev / tehvanusepäev 2026
Eesti põhjarannikul tähistatud tehvanusepäev ehk tabanipäev oli eriline hobustepüha. Sel päeval pöörati suurt tähelepanu hobuste kosutamisele õllega ning nendega tehti rituaalseid sõite. Meeleolu hoidsid üleval tahmaste nägudega tabanisandid, kes rändasid ratsa või jalgsi talust tallu ja tegid pererahvale lõbusaid vigureid.
Millal on tabanipäev (tehvanusepäev) 2026?
Tabanipäev (tehvanusepäev) on eri aastatel samal kuupäeval - 26. detsembril.
2026. aastal on tabanipäev (tehvanusepäev) laupäeval, 26.12.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Mis on tabanipäev ehk tehvanusepäev?
Põhja-Eesti rannarahva kalendris oli tabanipäeval ehk tehvanusepäeval märgiline koht, olles eelkõige hobuste austamisele pühendatud püha. Hobuste hea käekäigu tagamiseks viidi läbi mitmeid rituaale, millest üks põnevamaid oli hobustele õlle jootmine ja nende kõrvade pesemine humalajoogiga. Samuti oli kombeks hobustega pidulikult ratsutada või vankriga sõita, kusjuures rituaalseks teekonnaks kujunes sageli just ringide tegemine ümber kohaliku pühakoja või kiriku. Loomade väledust, jõudu ning vastupidavust püüti tõsta aadrilaskmisega, mis oli sel päeval tavapärane veterinaarne ja maagiline toiming. Lisaks hobustega seotud tegevustele iseloomustasid tabanipäeva kirevad tabanisandid. Need olid tahmaseks tehtud nägudega ja pahupidi pööratud karvased kasukad selga tõmmanud mehed, kes ratsutasid või kõndisid talust tallu, käes kaitsvad ja õnnistavad kadakaoksad. Pererahva ukselävel tegid nad nalja, vigurdasid, esitasid laule ja soovisid karjaõnne. Erinevalt teistest santidest oli tabanisantidel range keeld siseruumidesse siseneda – nad ei tohtinud mingil juhul astuda üle aampalgi, mis tähistas piiri toa ja eesruumi vahel, ning tavaliselt jäetigi nad ukse taha või esikusse. Nende traditsioonid, laulurefräänid ja maskeerumine meenutasid suuresti sügisesi mardisante, kuid olid kohandatud just talvise hobusepüha meeleoludega.
Tabanipäev – rannikuala hobuste ja santide tähtpäev
Eesti põhjaranniku rahvakalendris on tabanipäeval ehk tehvanusepäeval silmapaistev koht kui iidsel ja põneval hobuste kaitsmise pühal. Selle päeva pikka ajalugu tõestab asjaolu, et seda mainis oma kirjutistes juba 17. sajandil baltisaksa haridustegelane ja autor Johann Forselius. Üks silmapaistvamaid tegevusi tabanipäeval oli hobuste verelaskmine ehk aadri laskmine, mis pidi tagama, et hobused püsivad terved, tugevad ning muutuvad igapäevatöös veelgi väledamaks. Loomade rituaalne kostitamine oli samuti eriline – hobustele pakuti joomiseks spetsiaalset õlut ning nendegi tundlikke kõrvu pesti õllega, et tagada maagiline kaitse ja kosutus. Traditsioonilised pidustused tõid kaasa ka meeleolukad ratsasõidud, mille käigus tehti pidulikke ringe ümber külakiriku. Samal ajal võis külade vahel märgata liikuvaid tabanisante – tahmaste nägudega ja paksudes karvastes kasukates mehi, kes käisid perest peresse, et laulda, vigurdada ja tuua taludesse head õnne. Kuigi santed olid oodatud külalised, ei lubanud traditsioon neil sügavale majja siseneda ning neile kehtis range keelatud tsoon: nad ei tohtinud mingil juhul ületada tuba ja kööki eraldavat suurt aampalki. Oma laulude struktuuri ja mütoloogilise tausta poolest olid tabanisandid väga sarnased mardisantidega, muutes selle talvise tähtpäeva üheks rannarahva kõige rõõmsamaks, elavamaks ja pärimusrohkemaks suursündmuseks.