Süütalastepäev 2026
Süütalastepäev on Eesti rahvapärimuses üks vähem märgatud jõuluaja tähtpäevi. Seda peeti endisajal õnnetuks ja ohtlikuks ajaks, mil hoiduti tõsisematest töökohustustest ning tegeldi pigem kodu puhastamisega jõuluprahist. Vanarahvas uskus, et sellel päeval sündinud inimestel puudub elus kindel õnnepind ja saatus on raske.
Millal on süütalastepäev 2026?
Süütalastepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 28. detsembril.
2026. aastal on süütalastepäev esmaspäeval, 28.12.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Mis on süütalastepäev?
Süütalastepäeva on Eestis traditsiooniliselt peetud sügava vaatluse, vaikuse ja tegevusetuse ajaks. Rahvas uskus, et see on ebaõnnestunud ja ohtlik päev, mistõttu oli igasugune rasketöine askeldamine rangelt taunitud. Keelu all olid eelkõige ketrustööd ja villatöötlemine, mida peeti naiste koduõnne kahjustajateks. Mõnes maakonnas piirduti vaid sellega, et pühiti tubadest välja jõuluaegne praht ning viidi minema õled ja heinad, tähistades nii pühadeaja lõpufaasi ja kodu suurpuhastust. Päeva negatiivne aura mõjutas ka sündimust puudutavaid uskumusi: kardeti, et süütalastepäeval sündinud poistel ja tüdrukutel puudub elus edaspidi õnn ning neid saadavad pidevad raskused ja kannatused. Kui Põhja-Eestis võeti päeva pigem rahvapäraste ebauskude järgi, siis Lõuna-Eestis oli tugevamalt juurdunud püha kristlik taust, mis mälestas Herodese viha ohvriks langenud süütuid imikuid. See pühaduse ja leina segu tähendas, et perekonnad tõmbusid endasse ning hoidusid kärarikastest üritustest.
Süütalastepäev Eesti rahvakalendri vaikses traditsioonis
Süütalastepäeva teekond Eesti rahvakultuuri sai alguse koos kristliku kiriku mõjude ja usupühade levikuga. Kui esialgu oli tegu puhtalt kirikliku mälestuspäevaga, siis aja jooksul põimusid vaimulikud ideed kohalike rahvapäraste kommetega, andes päevale uue ilme. Eestlased hakkasid süütalastepäeva pidama erakordselt vaikseks ja õnnetuks ajaks, kus kehtisid ranged töökeelud. Eriti hoolikalt tuli vältida naiste tehtavaid ketrustöid, mida seostati otseselt kodu- ja pereõnne hoidmisega. Mõnes piirkonnas sai tavaks jõuluprahi majast välja viimine, mis pidi sümboolselt vana ja halva minema pühkima. Pereliikmed ja lapsed eelistasid sel päeval püsida kodus, vältides lärmakaid rahvakogunemisi ja võõraste külastamist. Eriti Lõuna-Eestis oli päeva pärimus elujõuline ning sealne rahvas uskus pimesi erinevatesse ebauskudesse, näiteks sellesse, et süütalastepäeval sündinud lapsed on määratud elama õnnetut ja rasket elu. Tänapäeval on see kunagine oluline ja hirmusegune tähtpäev peaaegu täielikult unustatud ja kaotanud oma koha inimeste teadvuses.