Süütalastepäev 2026
Süütalastepäev on 28. detsembrile langev kristlik mälestuspäev, mis kannab endas traagilist piiblilugu Petlemma poisslaste tapmisest kuningas Herodese käsul. Kuigi päev paikneb keset rõõmsat jõuluaega, on selle sisu ajalooliselt seotud leina ja ohvrimeelsusega. Siit artiklist saab ülevaate süütalastepäeva kiriklikust tähendusest, teoloogilisest pärandist ning eesti rahvakalendris juurdunud kommetest ja uskumustest.
Millal on süütalastepäev 2026?
Süütalastepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 28. detsembril.
2026. aastal on süütalastepäev esmaspäeval, 28.12.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Süütalastepäeva pärand ja Uue Testamendi sündmused
Päeva juured ulatuvad Matteuse evangeeliumi jutustusse Jeesuse sünnijärgsetest sündmustest. Kui Hommikumaa targad kõnelesid kuningas Herodesele uue „juutide kuninga“ saabumisest, tekitas see ettekuulutus valitsejas suurt ärevust oma trooni püsimise pärast. Kuna targad lahkusid koduteele Herodest teavitamata lapse täpsest asukohast, püüdis kuningas ohtu iga hinna eest ennetada ja käskis hukata Petlemma piirkonnas kõik poisslapsed alates vastsündinutest kuni kaheaastasteni.
Pühal perekonnal õnnestus sellest tapatalgust pääseda, sest ingli unenäolise hoiatuse saanud Joosep viis lapse ja tema ema õigeaegselt Egiptusesse varjule. Vaatamata sündmuse rusuvale traagikale tõstis kristlik traditsioon Petlemma ohvrid erilisele kohale. Neid austatakse varaseimate märtritena, kes surid Kristuse asemel ja Tema pärast, olgugi et nad oma nooruse tõttu ei saanud teadlikku usutunnistust anda.
Mälestuspäeva kiriklikud traditsioonid ja liturgia
Kiriklik tava meenutada süütuid lapsi ulatub tagasi 4.–5. sajandisse. Läänekirikus kinnitati pühitsemise ajaks 28. detsember, koondades selle jõulujärgsesse ritta püha Stefanose ja evangelist Johannese mälestuspäevadega. Jumalateenistustel tuuakse esile märterluse ja leina motiivid, kusjuures liturgilise värvina kasutatakse traditsioonikohaselt kannatusi meenutavat lillat või märtrite ohvrit sümboliseerivat punast.
Päev on katoliiklaste ja anglikaanide seas tuntud ladinakeelse nimega *Sancti Innocentes* või ingliskeelse nimega *Childermas*. Vanades Euroopa kirikutes ja kloostrikoolides saatsid päeva kombed, mille vältel usaldati lastele ajutiselt sümboolne võimutäius ja eriõigused. Selle tavaga tõsteti esile noorimate ja kaitsetute inimeste väärikust ning väljendati kristlikku põhimõtet kaitsta neid, kes ise enda eest seista ei suuda.
Süütalastepäev rahvapärimuses: tõrjutud ja õnnetu aeg
Võrreldes teiste jõuluaja pühadega ei pälvinud süütalastepäev eesti maarahva seas kuigi laialdast tähelepanu, olles pigem vaikne lüli pühadetsüklis. Siiski jättis piiblisündmuste süngus pärimusse sügava jälje: päeva peeti üheks aasta õnnetumaks. Teadmine massilisest vägivallatööst tekitas uskumuse, et sel ajal tegutsevad kurjad jõud ja tavapärane taevane soosing ei kehti.
Tugevalt kinnistus rahva seas arvamus, et süütalastepäeval sündinutel pole elus õnne loota. Usuti, et neid ootab raske saatus, vaevad ja pidevad tõved, mistõttu loeti seda sündimiseks äärmiselt ebasoodsaks päevaks. Samal põhjusel ei võetud 28. detsembril ette uusi algatusi, ei sõlmitud siduvaid kokkuleppeid ega asutud pikale teele, kuna arvati, et need ei too head tulemust.
Jõuluaja töökeelud ja süütalastepäeva kombed
Süütalastepäev paigutus jõulujärgsesse aega, mistõttu nõudis see vankumatut pühaderahust kinnipidamist. Igapäevaseid majapidamistöid üldjuhul ei tehtud ning päev möödus vaikselt koduseinte vahel. Eriti rangelt keelati naiste käsitööd, iseäranis ketrustööd ja kudumine. Usuti, et sel päeval vokki tallates tabab õnnetus lambaid ning tulevane linasaak ja villasaak saavad kahjustada.
Mõnes piirkonnas oli kombeks süütalastepäeval rehetuba eelseisvaks aastavahetuseks korda seada. Selle märgiks koristati põrandalt pühadeajaks toodud heinad või õled ja toimetati välja jõulupraht. Taoline komme tähistas üleminekut jõulude haripunktilt uue aasta ootusele, hoides samas alles pidulikku vaikust ja pühademeeleolu.