Simunapäev 2026
Igal aastal 28. oktoobril tähistatav simunapäev ühendab endas kahe Uue Testamendi apostli märtriloo ja eestlaste tähelepanekud hilissügisese looduse tardumisest. Tänapäeval vähe meeles peetud püha on rahvapärimuses tuntud eelkõige vete kaanetamist kuulutava vanasõna kaudu. Järgnevas käsitluses tutvustatakse simunapäeva usulisi juuri, ilmavanasõnade tähendust, naaberrahvaste tavasid ning Simuna kihelkonna seost selle sügisese tähtpäevaga.
Millal on simunapäev 2026?
Simunapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 28. oktoobril.
2026. aastal on simunapäev kolmapäeval, 28.10.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Apostlid Siimon ja Juudas Tadeus kristlikus pärimuses
28. oktoobril mälestab kristlik kirik korraga kahte apostlit: Siimon Selooti ehk Kaananlast ning Juudas Tadeust, keda ei tohi segi ajada reeturist nimekaimuga. Kirikliku pärimuse kohaselt tegutsesid need esimese sajandi misjonärid ühiselt Pärsias evangeeliumi kuulutades ning langesid seal ka samal ajal märtritena. Sellest tulenevalt on neid läbi sajandite mälestatud ühisel tähtpäeval. Hiljem, 6. ja 7. sajandi vältel, viidi nende põrm Rooma Peetri basiilikasse.
Kunstis ja sümboolikas on kummalgi apostlil omad selged atribuudid. Siimonit kujutatakse anglikaani pärimuses sageli kalaga tema kaluritausta märgiks või saega, millega teda legendi järgi hukati, tehes temast puuraiujate ja saemeeste kaitsepühaku. Juudas Tadeuse tunnusteks on kujunenud laev, rist ja sau. Katoliku traditsioonis austatakse Juudas Tadeust laialdaselt kui lootusetute olukordade ja äärmuslikus kitsikuses olijate erilist patrooni.
Hilissügisesed ilmamärgid: vete külmumine ja sildade tegemine
Eestlaste pärimuses tähistab simunapäev hilissügise üleminekut talveks, mil välistööd olid maas ja loodus hakkas tarduma. Kuigi päeva ei saatnud kärarikkad tavad ega rahvarohked koosviibimised, oli see talurahvale väärtuslikuks pidepunktiks sügisese ilma ja külmakraadide vaatlemisel. Just selleks ajaks oodati esimesi tõsisemaid öökülmi ja veteväljade kattumist õhukese jääkirmega.
Seda üleminekut võtab suurepäraselt kokku tuntud rahvatarkus: „Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.“ Sildade tegemise all mõisteti järvede, jõgede ja soode jäätumist, mis tegi vesised alad taas läbipääsetavaks. Nigulapäeval, 6. detsembril, pidi pakane need jääsillad lõplikult kandvaks taguma. Kui simunapäeval valitsesid juba miinuskraadid ning vesi oli kaane all, peeti seda märgiks varajasest ja pikast talvest.
Hingedeaja lõppemine ja simunapäeva kombestik naabritel
Varasemates kalendritrükistes ja kirjapanekutes käsitletakse simunapäeva sageli sügisese hingedeaja lõpp-punktina. Eestis kõikus hingedeaja pikkus paiguti mihklipäevast kuni mardipäevani, kuid oktoobri viimased päevad tähistasid mitmel pool esivanemate vaimudele pühendatud vaikse aja lõppemist. Sellele järgnes peagi hoopis hoogsam ja valjem mardipäev.
Ka Läti rahvapärimuses märkis simunapäev esivanemate hingede aja ehk veļu laiks'i ametlikku lõppu. Saksa aladel tunti seda päeva aga spetsiifiliste argitööde keeldude kaudu, millest tuntuim oli ketruse ja linatööde range vältimine. Usuti, et simunapäeval ketramine toob kaasa õnnetuse karjale ja talule ning rikub austust talve tulekuga kaasnevate vaimolendite vastu.
Simuna kihelkond ja pühakute pärand kohanimes
Ehkki simunapäeva tähistamine polnud talurahva seas laialdaselt levinud, omab see tähtpäev erilist tähendust Eesti kohanimede ja kirikuloo seisukohalt. Tänane Simuna alevik ning ajalooline kihelkond Lääne-Virumaal võlgnevad oma nime just apostel Siimonile. Juba 13. sajandil rajatud Simuna kirik pühitseti kahele apostlile: Siimonile ja Juudas Tadeusele.
Pühakutele pühendatud kirik andis nime kogu ümbritsevale kihelkonnale, kinnistudes kindlalt rahva keelepruuki. Enne reformatsiooni oli 28. oktoober paikkonna tähtsaim kiriklik püha, kuhu kogunes rahvas lähedalt ja kaugelt. Kuigi reformatsioon kaotas pühakute kummardamise rituaalid, jäi nimi kohanimena püsima ning hoiab pühakute pärandit elus tänapäevani.