Paasapäev 2026
Seto rahva jaoks on paasapäev üks aasta tähtsündmusi, ühendades vaimsuse ja tugevad sugulussidemed. Päev algab kirikuteenistusega, kus pühitsetakse ande, millele järgneb liigutav koosviibimine kalmistul. Haudadel laudade katmine ja ühine söömaaeg on viis, kuidas austada lahkunuid ja tugevdada sidet elavatega keset kaunist Setomaa loodust ja kultuuri.
Millal on paasapäev
Paasapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 19. augustil.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kuidas setud tähistavad paasapäeva?
Seto kultuuri üks nurgakive on paasapäev, mida tähistatakse suurejooneliselt ja südamlikult. Päev algab traditsiooniliselt kirikus, kus pühitsetakse õunu ja muid hooajalisi toiduaineid, andes neile religioosse õnnistuse. Järgnev käik kalmistule on paasapäeva üks liigutavamaid osi: sugulased ja sõbrad katavad haudadele pühadelauad, et jagada ühist einet ja mälestada neid, kes on meie seast lahkunud. See on aeg jutustusteks, koosolemiseks ja mälestuste hoidmiseks. Erilise sündmusena toimub päeva vältel ristikäik, mis toob kokku nii kohalikud kui ka kaugemalt tulnud külalised. Obinitsas ja teistes setu külades kulmineerub päev kirmasega, kus pärastlõunane vaikus asendub setu leelo, tantsu ja naeruga. Õhtune programm pakub meelelahutust tuntud laulikutelt ja võimalust tantsida hiliste tundideni. Lisaks peole on paasapäev ka kultuuriüritus, kus avatakse käsitöönäitusi ja galeriisid ning korraldatakse õpitubasid, kus igaüks saab õppida setu traditsioone. Paasapäev on asendamatu sündmus, mis liidab pered ja kogu setu rahva üheks tervikuks.
Traditsiooni kestmine: paasapäev ajavoolus
Setude paasapäeva ajalooline kujunemine on olnud pikk ja värvikas teekond, mis sai alguse 19. sajandi lõpus. Toona oli see puhtalt religioosne sündmus, kus peamine roll oli kirikus käimisel ja uudsevilja, eriti õunte õnnistamisel. Kalmistul käimine ja seal toidu jagamine oli viis, kuidas hoida sidet surnute riigiga ja toetada kogukonna vaesemaid liikmeid. Aja möödudes, eriti 20. sajandi esimestel kümnenditel, muutus püha sisu rikkalikumaks, haarates endasse ka värske mee ja teiste loodusandide pühitsemise ja söömise. Paasapäev muutus üha enam kogukonda ühendavaks teguriks, kusjuures Obinitsa kirik ja kalmistu omandasid selles traditsioonis märgiliselt tähtsa koha. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1990. aastatel toimus pühaga seotud tegevustes uus arenguhüpe – lisandusid kunstinäitused ja käsitöölaadad, mis tõid sündmusele kaasaegsema mõõtme. Praegusel ajal on paasapäev võimas kultuuriline manifestatsioon, mis peegeldab setude võimet hoida oma tavasid elavana ka muutuvas maailmas. See on päev, kus ajalooline pärand ja kaasaegne kogukondlik elu sulanduvad harmooniliselt üheks.