Paasapäev 2026
Setomaa tähtsaimal kirikupühal paasapäeval põimuvad usulised traditsioonid ja suguvõsa ühtsus. Päev algab pühaliku jumalateenistuse ja pidulike roogade valmistamisega. Seejärel kogunetakse kalmistule, kus haudadele kaetud mälestuslauad toovad kokku lähedased ja sõbrad üle terve riigi, et ühiselt aega veeta ja esivanemaid austada.
Millal on paasapäev 2026?
Paasapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 19. augustil.
2026. aastal on paasapäev kolmapäeval, 19.08.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Paasapäeva tähendus ja tähistamine
Setode traditsiooniline paasapäev kujutab endast erakordselt rikkalikku kultuurisündmust, mille juured ulatuvad sügavale ajalukku. Pidustused algavad piduliku hommikuse jumalateenistusega, kuhu kogunevad kohalikud elanikud ja külalised. Üheks kõige olulisemaks rituaaliks kirikus on värskete õunte ning mitmesuguste traditsiooniliste pühadetoitude pühitsemine vaimuliku poolt. Kui kirikuteenistus lõppeb, liigub rahvas edasi kalmistule, et pidada meeles oma eelkäijaid – haudadele laotatakse kaunid linad ning kaetakse rikkalikud toidulauad. See on südamlik ja soe aeg, mil sugulased ja pereliikmed saavad üle pika aja kokku, söövad koos, vestlevad ning meenutavad kalleid lahkunuid pühas ja rahulikus õhkkonnas. Päeva jooksul viiakse läbi ka suursugune ja pidulik ristikäik, mis toob kokku tohutu hulga inimesi. Pärastlõunal elavnevad Obinitsa ja teiste Setomaa külade tänavad ja platsid, sest algavad traditsioonilised kirmased ehk külapeod. Õhtutundidel astuvad üles kohalikud leelokoorid ning rahvamuusikud, pannes aluse meeleolukale tantsupeole. Huvilistel on päeva jooksul suurepärane võimalus külastada erinevaid käsitöö- ning kunstinäitusi ning proovida kätt põnevates õpitubades, kus meistrid jagavad teadmisi setu unikaalsete traditsioonide ja käsitöövõtete kohta. Tegemist on Setomaa ühe oodatuima pere- ja kogukonnaüritusega.
Paasapäev: ajaloost tänapäevase suurpühani
Paasapäeva rikkalikud tähistamistraditsioonid on setude seas kujunenud ja arenenud juba alates 19. sajandi lõpust. Oma algusaegadel oli tegemist eelkõige usulise pühaga, kus põhirõhk oli suunatud jumalateenistusel osalemisele ning esimeste suveõunte pühitsemisele pühakojas. Kirikust suunduti otse kalmistule, kus lahkunute haudadel mälestati lähedasi ja jagati sümboolselt toitu nii omaste kui ka teiste kirikulistega. See püha tõi kokku lähedasi nii kodukülast kui ka kaugematest paikadest, luues tugeva peresideme. 20. sajandi alguskümnenditel täienesid kombed veelgi, kui pühadelauale ja kiriklikule õnnistamisele lisandusid värske mesi ja teised valmivad puuviljad, mis andis pühale uue ja värske varjundi. Ajapikku muutus paasapäev väikesest külasisesest pühast suureks ja tähtsaks piirkondlikuks suursündmuseks, kus keskseks kohtumispaigaks kujunesid Obinitsa kirik ja kalmistu. 1990. aastatel sai traditsioon uut hoogu, kui pidustuste kavasse põimiti põnevad kunstinäitused ja käsitöölaadad, mis tõstsid esile kohalikku unikaalset käsitööd. Tänapäeval tähistatakse paasapäeva suurejoonelise kogukondliku peona, kus kohtuvad ajalooline pärand ja tänapäeva elujõuline kultuur, pakkudes rõõmu nii kohalikele kui ka arvukatele külalistele.