Paasapäev 2026
Setomaa kultuuriruumis tähistatakse 19. augustil paasapäeva, mida laialdaselt teatakse ka õunapühana ja mis toob kokku kogukonna lähedalt ja kaugelt. See päev kätkeb endas sügavat vaimulikku sisu, kadunud sugulaste meelespidamist hauaplatsidel ning elavat seltskondlikku pidutsemist. Järgnev ülevaade tutvustab paasapäeva ajaloolist tausta, uudseviljade maitsmise traditsiooni ning Obinitsa ja teiste külade tänapäevaseid kombeid.
Millal on paasapäev 2026?
Paasapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 19. augustil.
2026. aastal on paasapäev kolmapäeval, 19.08.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kirikupüha usulised juured ja tähendus
Paasapäeva usuliseks sisuks on Issanda muutmise püha tähistamine õigeusu traditsioonis; slaavikeelne lühivorm Spas on andnud nime ka setode paasapäevale. Päev meenutab evangeeliumides kirjeldatud ilmutust Taabori mäel, kus Jeesus seisis jüngrite ees jumalikus kirkuses kõrvuti Moosese ning Eelijaga. Setomaa külades, näiteks Obinitsas, Tailovas ja Seretsovas, on see päev kujunenud kogukonda liitvaks suureks kirikupühaks ehk praasnikuks.
Nii 19. sajandi lõpul kui ka 20. sajandi algusaastatel algas see kaalukas suvine kirikupüha hommikuse jumalateenistusega pühakojas. Liturgiat saatis alati traditsiooniline ristikäik, kus vaimulike ja kirikuliste rongkäik liikus ikoonide ja kirikuriistadega pühakoja ja kalmuaia ümbruses, paludes õnnistust kohalviibijatele, maale ja eesootavale saagikoristusele.
Aiaandide õnnistamine ja esimene uudsevili
Õunapüha nimi tuleneb tavast, et enne paasapäeva kehtis range keeld uue suve õunu süüa. Esimesed valminud õunad viidi hommikusele kirikuteenistusele, kus vaimulik need ära pühitses, ning alles seejärel tohtis neid kodus vabalt sööma hakata. Selline talitus sümboliseeris tänumeelt maaviljade eest ning sellega loodeti kindlustada inimeste tervis ja põldude viljakus edaspidiseks.
Alates 20. sajandi algusest ei piirdutud sellel päeval enam üksnes õuntega, vaid hakati sööma ja pühitsema ka teisi valminud puuvilju ja aedherneid. Lisaks oli paasapäev hetk, mil maitsti esmakordselt uut mett, mida mesinikud tarudest võtsid. Õnnistatud õunad ja värske mesi moodustasid piduliku koosluse, mida pakuti heameelega kõigile pereliikmetele, kirikulistele ja külla saabunutele.
Mälestussöömaaeg ja kombed surnuaial
Paasapäeva eripäraks Setomaal on lahkunute mälestamine kalmistul kohe pärast liturgiat ja ristikäigu lõppu. Erinevalt luterlikust vaoshoitud leinakultuurist on setode kalmistulkäik rõõmus ja elujaatav sündmus, kus suheldakse kadunud esivanematega kui omastega. Kalmuküngastele laotatud linadele tuuakse parimad pühaderoad, nagu kohupiim, kala, lihapalad, pirukad, koduõlu ja pühitsetud õunad.
Haudadel olles on esmatähtis toidu pakkumine ja ühine jutlemine, kus igat möödujat kostitatakse, et soovida lahkunud hingedele rahu ja neid meenutada. Surnuaial jalutades otsitakse üles sugulased ja tuttavad, kellega jagatakse elumuutusi ja keda vahel harva kohataan. Haudade ääres peetav mälestussöömaaeg liidab eri põlvkonnad ja hoiab perekonnalood elavas mälus.
Külapidu ja suguvõsa kokkutulek
Kui esivanemad on haual meeles peetud ja jutt räägitud, jätkub püha tähistamine koduste peolaudade taga. Kodudesse koguneb rohkelt sugulasi ja sõpru, kes võtavad sageli ette pika teekonna Eesti eri paikadest, et paasapäevaks kokku tulla. See päev on setodele alati olnud tähtsaks põhjuseks tulla tagasi oma sünnipaika ja kinnitada veresidemeid.
Õhtupoolikul koguneb külarahvas kirmaseplatsile, et jätkata pidu tantsu ja leeloga. Kirmasele tulevad esinema ka lauljad ja pillimehed väljastpoolt, kes teevad peo veelgi elavamaks ning võtavad kohalike meistritega mõõtu. Traditsiooniline külasimman väljendab seto pärimuse sotsiaalset jõudu, luues kohalviibijate vahel sügava ühtekuuluvustunde.
Tänapäevane pühitsemine ja pärandi hoidmine
Ka kaasajal tähistatakse paasapäeva Setomaal suurejooneliselt, kusjuures peamised pidustused koonduvad Obinitsa külasse. Kohalik Issanda Muutmise kirik, mille ehitamist alustati ja mis valmis kogukonna ühisel jõul 1952. aastal, võtab sel päeval vastu sadu inimesi. Liturgiale järgnev ristikäik ümber kiriku ja kalmistu annab tunnistust kohaliku usu- ja kultuurielu kindlast püsimisest.
1990. aastatest alates rikastavad traditsioonilist püha mitmed kultuuriüritused Obinitsa muuseumis ja kogukonnaruumides, kus seatakse üles käsitöö- ja kunstinäitusi ning tehakse õpitubasid. Neis töökodades saab tutvuda seto käsitöövõtetega ja kohaliku pärandiga. Tänu sellele põimib paasapäev endas orgaaniliselt kiriklikud tavad, esivanemate mälestamise ja elava kultuuritegevuse.