Midruskipäev 2026
Ida-Eesti ja Setomaa õigeusuliste pärimuses kannab sügisene esivanemate meenutamise püha nime midruskipäev. Tähtpäevas sulanduvad kokku kiriklik pühakukultus ning põline esivanemate austamine kalmistutel ja kodudes. Sellest ülevaatest saab teada, kuidas midruskipäeva tähistati, millised olid selle ohvri- ja mälestustavad ning mida pakuti pidulaual.
Millal on midruskipäev 2026?
Midruskipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 26. oktoobril.
2026. aastal on midruskipäev esmaspäeval, 26.10.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Juured ja tähenduslik seos slaavi vanematepäevaga
Nimetus „midruskipäev“ ja sellega seotud tavad tulenevad 4. sajandi alguses märtrisurma läinud Thessaloníki pühakust Demetriosest (slaavi keeles Dmitri), kelle nimest rahvapärane sõna mugandus. Aja jooksul kujunes pühaku mälestamise ümbrusest õigeusu rahvatraditsioonis sügisene lahkunute hingede austamise keskne püha.
Päev on otseselt suguluses slaavlaste Dmitri vanemate laupäevaga. Slaavi usundis peeti vanematepäevi ehk esivanemate aegu ajaks, mil surnud sugulaste hingi kostitati ja mälestati selleks, et hoida nendega head sidet ning tagada talule õnnistus. Kuna Ida-Eestis põimusid eesti ja slaavi kogukondade eluviisid tihedalt, juurdus see esivanemate austamise viis siinsesse rahvakalendrisse, saades kohapärase ilme.
Tähtpäeva paigutus rahvakalendris ning seos hingedeajaga
Varasema traditsiooni järgi arvestati midruskipäeva aega kolm nädalat pärast mihklipäeva, mil suvised välitööd olid lõppenud ja algas talvine elurütm. Kiriklikus kalendris on püha Demetriuse päev 26. oktoobril, kuid surnute mälestamise tava tõttu langes püha pidamine harilikult sellele eelnenud laupäevale.
Kalendrimuudatuste käigus, kui kõrvuti olid vana ja uus kalender, nihkus päeva tähistamine mitmel pool 31. oktoobrile, sattudes samale päevale luterliku usupuhastuspäevaga. Midruskipäev asub sügisese hingedeaja keskmes, märkides pimedat ja vaikset aega, mil elavate ning lahkunute maailmade vahelist piiri peeti vaevumärgatavaks.
Mälestamine kalmistutel, suguvõsade kokkutulek ja ohverdamine
Päeva keskpunktiks kujunes suguvõsade kogunemine. Terve pere võis võtta ette pika teekonna, et jõuda vanemate puhkepaika kalmistul, teha korda hauaplatsid ja mälestada lahkunuid. Õigeusklikus traditsioonis suheldi kadunutega äärmiselt vahetult: haual peeti rituaalseid itke, valati pisaraid ning jagati esivanematega igapäevaseid pereuudiseid.
Lahutamatu rituaal oli toidu kalmistule viimine. Kalmukünkale asetatud toidust jäeti osa hingedele ja lindudele, teine osa anti vaestele või tarvitati ühiselt sealsamas haual. Mõnel pool säilis kuni 20. sajandi alguseni komme tuua lahkunute mälestuseks ohvriks kukk. Kuna kukk oli uskumustes hinge kaitsja ning teispoolsuse piiri valvaja, usuti tema ohverdamisest abi nii lahkunute rahule kui ka omaste heaolule.
Kalmisturituaalide lõppedes asendus tõsidus elava seltskondlikkusega. Õhtupoolikul peeti kirmaseid, kus tantsiti pillilugude saatel ja noored said omavahel lähemalt tuttavaks. Selline leina ja peomeeleolu vaheldumine väljendas kogukonna elujõudu ning põlvkondade järjepidevust.
Rituaalsed toidud ja mälestuspäeva söögilaud
Mälestuspäeva toitudel oli kindel rituaalne roll. Toidulaua peamine roog oli kutja – meega ja vahel rosinatega maitsestatud keedetud nisu- või odrapuder. Viljaterad tähistasid igavest elu ning ülestõusmist, mesi teispoolsuse headust ja rahu. Kutjast võeti esimene amps ning seda jagati alati ka kalmukünkale.
Surnute meenutamisel olid tähtsal kohal ka munad ja herned, mis sümboliseerisid viljakust ja hingede toitmist. Sügisesele lauale toodi veel värsket liha, leiba ja pirukaid. Jookidest pruuliti õlut ja võeti viina. Kombe kohaselt valati joogist esmalt piisk maha või hauale, saates sellega mälestustervituse lahkunutele.