Rahvusvaheline mererohu päev 2026
Rahvusvaheline mererohu päev tõstab 1. märtsil esile madalate rannikuvete elurikkad kooslused, mis täidavad biosfääris elutähtsat ülesannet. Need veealused ökosüsteemid katavad vaid murdosa ookeanipõhjast, kuid suudavad tõhusalt siduda orgaanilist süsinikku ning pakkuda varjupaika tuhandetele mereliikidele. Ülevaatest saab teada, mis eristab mererohtusid vetikatest, miks räägitakse neist sinise süsiniku võtmes ning milliseid väljakutseid ja kaitsevajadusi kogeb pikk merihein Eesti vetes.
Millal on rahvusvaheline mererohu päev 2026?
Rahvusvaheline mererohu päev on eri aastatel samal kuupäeval - 1. märtsil.
2026. aastal on rahvusvaheline mererohu päev pühapäeval, 01.03.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvusvaheline päev |
Kuidas sai alguse rahvusvaheline mererohu päev ja mis on selle eesmärk?
Tähtpäevale pani aluse ÜRO Peaassamblee resolutsioon, mille algatas Sri Lanka ning mis võeti vastu 2022. aasta mais. Ametlikult tähistati rahvusvahelist mererohu päeva esimest korda 1. märtsil 2023. Algatuse taga seisis mure, et mererohuniidud olid ülemaailmsetes keskkonnadebattides teenimatult jäänud mangroovide ja korallriffide varju, kuigi tegemist on kiiresti taanduva kooslusega.
Päeva keskne siht on suunata nii avalikkuse, teadusringkondade kui ka poliitikakujundajate tähelepanu mererohtude ökoloogilisele kaalukusele. Rahvusvaheline teavitus kutsub riike üles siduma mererohukoosluste kaitsmist ja taaselustamist oma riiklike kliimaplaanide ning elurikkuse strateegiatega, panustades otseselt ÜRO kestliku arengu eesmärkidesse.
Botaaniline vaade: miks mererohi ei ole vetikas, vaid õistaim?
Ehkki mererohtu aetakse kõnekeeles sageli segi vetikatega, on tegu ehtsate õistaimedega, mis kohastusid soolases merevees elama kümnete miljonite aastate eest. Vetikatest eristab neid arenenud ehitus: mererohtudel on lehed, varred, risoomid ja tugev juurestik, samuti õitsevad nad vee all ning moodustavad vilju ja seemneid. Tänu juurtele suudavad nad ammutada toitaineid otse põhjasetetest, sarnaselt oma maismaal elavatele sugulasliikidele.
Kogu maailmas loendatakse ligikaudu 60–70 mererohuliiki. Nad eelistavad madalaid, selgeveelisi laguune ja rannikualasid, kus päikesevalgust jagub fotosünteesi toimumiseks. Mererohtude tekitatud tihedad veealused niidud filtreerivad veest toitaineid ja seovad hõljumit, parandades nii rannikuvee puhtust, läbipaistvust ja keskkonnastabiilsust.
Sinise süsiniku ladestajad ja mereökosüsteemide liigirikkuse toetajad
Sinise süsiniku sidujatena kuuluvad mererohuniidud maakera kõige tulemuslikumate ökosüsteemide sekka. Kuigi nende alla jääb alla 0,2 protsendi ookeanipõhjast, seotakse sinna igal aastal ligikaudu 10 protsenti kogu maailmamere setetesse jõudvast orgaanilisest süsinikust. Taimede tihe juurestik koos hapnikuvaese merepõhjaga talletab süsinikku sadadeks või tuhandeteks aastateks, ületades pikaajalises süsiniku lukustamises märgatavalt troopilisi vihmametsi.
Kliimamõjude kõrval on mererohuniidud asendamatud elurikkuse keskused. Need pakuvad varju, kudemispaiku ja toitu rohkele mereelustikule, sealhulgas püügikaladele, vähilaadsetele ja limustele. Troopikas leiavad sealt elutähtsat toitu rohe-merikilpkonnad ning lamantiinid. Samuti toimivad tihedad mererohuväljad looduslike lainemurdjatena, mis vähendavad tormilainetuse jõudu ja kaitsevad kaldaid uhtumise eest.
Pikk merihein meie kodumere ja Eesti rannikute ökosüsteemis
Jaheda ja riimveega Läänemere tingimustes mererohtude liigirikkus suur ei ole: siin elab vaid üks ehtne mererohuliik, harilik pikk merihein (Zostera marina). Eesti vetes kohtab selle kooslusi eelkõige Saare- ja Hiiumaa rannikumeres, Väinamere piirkonnas ning Liivi lahe madalikel, kus leidub liivakat või vähemudast põhja ja vesi püsib klaar.
Need kooslused kannavad Läänemeres kriitilise tähtsusega elupaiga rolli. Meriheina padjandites leiavad toidulaua ja varjulise paiga räimevastsed, tuulehaugid, luukaritsad ning selgrootud nagu teod ja kirpvähid. Taim vajab eluks piisavalt päikesevalgust ja tasakaalustatud keskkonda, mistõttu annavad pika meriheina leviku laius ja niitude tihedus tunnistust veekogu heast ökoloogilisest seisundist.
Mererohuniitudele avalduvad ohud ja vajalikud kaitsemeetmed
Mererohtude leviala on viimase sajandi vältel järsult vähenenud ning suur hulk ajaloolistest kooslustest on hävinud. Peamiseks ohuallikaks on põllumajanduse äravoolust ja puhastamata heitveest tulenev eutrofeerumine. Vette jõudvad liigsed toitained soodustavad hõljum- ja niitvetikate vohamist, mis võtab veelt läbipaistvuse, blokeerib elutähtsa valguse ja lämmatab mererohu. Lisaks põhjustavad otsest mehaanilist hävingut süvendustööd, rannikurajatiste ehitamine, ankurdamine ja põhjatraalide kasutamine.
Niitude säilitamiseks kehtestatakse merealasid, kus piiratakse veesõidukite liikumist ja reguleeritakse püügitegevust, samuti tõhustatakse reoveekäitlust valgaladel. Mitmel pool taastatakse kooslusi kunstlikult, istutades taimi käsitsi või külvates ettevalmistatud seemneid. Rahvusvaheline mererohu päev tuletab meelde, et nende veealuste koosluste kestmine eeldab rannikuvete puhtana hoidmist ja sihikindlat merekaitset.