Madlipäev 2026
22. juulil peetav madlipäev on eesti rahvakalendris tuntud uudseleiva päevana, kandes samal ajal kiriklikus pärimuses Maarja Magdaleena mälestust. Päev seob talurahva suvised toidulauatavad kristluse ühe mõjukama ja vaielduma naistegelase looga. Käesolev ülevaade selgitab tähtpäeva usulisi ja ajaloolisi tagamaid ning Maarja Magdaleena pärandi mitmekihilisust.
Millal on madlipäev 2026?
Madlipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 22. juulil.
2026. aastal on madlipäev kolmapäeval, 22.07.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Madlipäev eesti rahvapärimuses
Madlipäeva leiab eesti rahvakalendri teadetest peamiselt vanematest kirjalikest märkmetest, kus see kannab uudseleiva päeva nimetust. Kuigi seda ei pühitsetud nii suurelt ja häälekalt kui näiteks jaani- või jaagupipäeva, omas see päev talupoja toidusedeli ja elurütmi seisukohalt kaalukat tähendust.
Esimese värske leiva ahjupanek märkis kurnava suvise toidunappuse taandumist ning varajase odra või rukki valmimist. Ahjusoe uudseleib talulaual väljendas sügavat tänu tärkava saagi eest ja kuulutas ühtlasi ette peatselt saabuvat rasket ja kiiret viljakoristusaega.
Maarja Magdaleena piiblilugu ja aunimetus „apostlite apostel“
Tähtpäeva nimepühak on Maarja Magdaleena, Galilea järve kaldal asunud Magdalast pärit ustav Jeesuse järgija. Piiblipärimuse järgi vabastas Jeesus ta seitsmest kurjast vaimust, misjärel hakkas Maarja teda ja jüngreid teel Jeruusalemma saatma ning aitas neid oma aineliste vahenditega ülal pidada.
Pühaku tähenduslikkus joonistub selgelt välja just Jeesuse ristilöömise ja ülestõusmise loos. Ajal, mil meesjüngrid laiali jooksid, seisis Maarja vankumatult risti all ja võttis osa Jeesuse matmisest. Varahommikul hauale minnes leidis ta selle tühjana ning sai esimesena ilmutuse ülestõusnud Issandalt. Kuna ta viis selle rõõmusõnumi edasi teistele jüngritele, hakati teda varakristluses austama nimega apostola apostolorum ehk „apostlite apostel“.
Teoloogilised lahkhelid ja Maarja Magdaleena kuju teisenemine
Teoloogilised arutelud Maarja Magdaleena tegeliku isiku ümber on kestnud sajandeid. Uus Testament kirjeldab kolme eri tegelast: patust naist, kes Jeesuse jalgu pisarate ja salviga võidis; Marta ja Laatsaruse õde Betaaniast; ning Maarja Magdaleenat. Aastal 591 kuulutas paavst Gregorius I läänekirikus need kolm üheks ja samaks naiseks, mille tagajärjel kinnistus sajanditeks ettekujutus temast kui meelt parandanud langenud naisest.
Seevastu idakirik ja reformatsiooni järel ka protestandid leidsid, et piiblitekstides kirjeldatakse kahte või koguni kolme lahus seisvat naist. Katoliku kirik tunnistas vana eksituse kehtetuks alles 1969. aastal, mil samastamine tunnistati vigaseks ja Maarja Magdaleena eraldatus taastati. Samal ajal on tema ümber levinud mitmesuguseid alternatiivseid lugusid: teda on peetud printsessiks, roosikrantsitraditsioonis Jeesuse ümmardajaks või usaldusisikuks ning apokrüüfsetes legendides isegi Jeesuse seaduslikuks abikaasaks ja tema laste emaks.
Pühaku elutee pärimustes: Efesos ja Provence
Arusaamad Maarja Magdaleena elukäigust pärast Jeesuse surma lahknevad kaheks peamiseks pärimusharuks. Idakirikliku uskumuse järgi suundus ta koos Maarjaga Efesose linna Väike-Aasias ning elas seal kuni surmani. Sealsetest haudadest toimetati tema reliikviad 886. aastal Bütsantsi pealinna Konstantinoopolisse.
Lääne-Euroopas levis laialdaselt Prantsuse pärimus, mille kohaselt jõudis Betaania Maarja ehk Magdaleena koos saatjatega mere teel Marseille'sse. Seal alanud misjonitöö tulemusena võttis terve Provence vastu kristliku usu. Pärast seda olevat pühak tõmbunud tagasi Sainte-Baume'i eraklasse, et pühenduda palvele ja patukahetsusele.
Selle pärimusega liitus tugev säilmete austamine. Pühaku luud leiti 745. aastal ning viidi saratseenide rünnakute kartuses varjule Vézelaysse, kust need toodi 1279. aastal tagasi Sainte-Baume'i kirikusse. Aastal 1600 toimetati reliikvia sarkofaagis paavst Clemens VIII-le. Pärast purustusi Prantsuse revolutsiooni ajal ehitati kirik 1814. aastal uuesti üles ning 1822. aastal taasavatud grott pühaku peaga on tänini populaarne palverännupaik.
Pühak kristlikus kunstis ja eestkostja rollis
Kristlikus pärimuses kujunes Maarja Magdaleenast eelkõige kõigi eksinute ja patuste kaitsja ning meeleparanduse sümbol. Tema eestkoste alla seati ka 13. sajandil asutatud Magdaleena ordu, mis pühendus raskustesse sattunud ja patuelust loobunud naiste aitamisele.
Kiriklikus kunstis ja ikonograafias näeb Maarja Magdaleenat eriti sageli nutmas risti jalamil või Jeesuse jalgu kalli salviga võidmas. Lahtised juuksed ja salvianum on tema püsivad atribuudid, meenutades seost patuse naisega ning ustavust, mida ta ilmutas Jeesuse viimsel teekonnal ja haual.