Maarjapäev / Paastumaarjapäev 2026
Maarjapäev sümboliseerib rahvakultuuris looduse virgumist, talviste tubaste tööde lõppu ja erilist naistepüha. Selles tähtpäevas kohtuvad kristlik taust, iidsed tõrjekombed ning põllusaaki kindlustav maagia. Alljärgnev ülevaade tutvustab maarjapäeva tähendust, pühaga seotud pidustusi ja toite, töökeelde ning tuleviku ennustamise tavasid.
Millal on maarjapäev / paastumaarjapäev 2026?
Maarjapäev / Paastumaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 25. märtsil.
2026. aastal on maarjapäev / paastumaarjapäev kolmapäeval, 25.03.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Püha kiriklik taust ja Maarja pärimus
Kristliku traditsiooni kohaselt tähistatakse sel päeval Maarja paastumispüha, mille alguseks sai peaingel Gaabrielilt saadud rõõmusõnum lapse sünnist. Maarjale suunatud austus püsis rahva seas vankumatuna ka reformatsioonijärgsel ajal, vaatamata Maarja-kultuse altarite ja kujude hävitamisele pühakodades. Usulise tausta kõrval kinnistus maarjapäev maarahva jaoks kindla kevade alguspäevana, mil hakati rohkem arvestama looduse uue eluringi ja soojema aja saabumisega.
Naistepüha kombed: punajoomine, kõrtsiskäik ja vabadused
Kevadises rahvakalendris paistab maarjapäev silma eheda naistepühana, mis pakkus leevendust igapäevasest koormast. Päeva keskne komme oli punajoomine, millega sooviti saavutada punetavaid põski ja säravat välimust terveks tulevaks aastaks. Valmistati punaseks värvitud jooke – õlut, viina, marjamahla või veini – ning külakostiks võeti alati puna ühes. Abielunaised suundusid kõrtsi pidutsema ning mehed, kes naiste kogunemisele ette jäid, pidid kulud hüvitama. Üheks tavaks oli meesterahvale naisetanu pähe surumine ja tema ülestõstmine, millest pääses vaid viina ja õlle väljaostmisega. Vastassugupoole tögamine, laulud ja rituaalsed mängud aitasid argirutiinist välja murda; levis ka komme kanda puhtaid valgeid rätikuid ja riideid. Hiljem, 1990. aastatel, elustus traditsioon mitmel pool kõrgkoolides ja töökohtades, kus maarjapäeva tähistati naiste väe pühana saunaskäikude, puna mekkimise ja päikesetervitustega.
Töökeelud talus ja kevadised muudatused elurütmis
Talviste naistetööde – kangakudumise ja ketruse – lõpptähtajaks oli maarjapäev. Keeldude eiramine tõi uskumuse järgi kaasa soovimatute putukate ja loomade paljunemise ning tööde edenemise katkemise; rangelt oli keelatud tulevalgel õhtune käsitöö tegemine, et säästa orast riknemisest. Samuti hoiduti nõelumisest, kudumisest, sõelumisest, juuste kammimisest ja tubade pühkimisest. Elukorralduses tähistas maarjapäev tüdrukute aita magama lubamist ja keskhommikuse lisasöögi sisseseadmist. Kõrtsides toimus sel päeval suvise tööjõu, eelkõige karjuste ja teenijate kauplemine, kusjuures peres juba ametis olevale karjasele kaeti tavapärasest rikkalikum söögilaud.
Kapsakasvatus ja põlluviljakuse maagia
Tähtpäeva teine tuntud nimi, kapsamaarjapäev, viitab selle päeva tugevale sidemele aiavilja kasvatamisega. Talve üle elanud kapsad vaadati hoolega läbi: liigsed seemned hoiatasid usside ja halva saagi eest, ühtlasi külvati esimesi kapsaseemneid. Kapsapeade lopsakuse tagamiseks küpsetati võimalikult suuri karaskeid ja ülepannikooke ning veeretati massiivseid lõngakerasid. Lõuna- ja Kagu-Eesti kihelkondades – Viljandimaast Setumaani – peeti oluliseks kanda kapsamaagiat toetavaid valgeid rõivaid. Põllumaagias viidi maapinnale esimene sõnnikukoorem, mis pidi andma mõju kogu järgnevale väetamisele ja peletama kahjureid, samuti segati viljaseemet ja käidi rehe all kiikumas.
Metsiku viimine, karja kaitsmine ja tõrjerituaalid
Paha tõrjumiseks ja karjaõnneks viidi läbi vanu riitusi, mille seas paistis silma Metsiku valmistamine ja ära saatmine. Õlest mees- või naisekujuline nukk toimetati salaja ja piduliku rongkäiguga külast välja metsa alla, kusjuures hiljem, 20. sajandi lõpul, sai sellest lõbus seltsitegevus. Maade ja karja ümber kõndimine ning raudriistaga piirjoone tõmbamine kaitses karja metsloomade rünnakute ja haiguste eest. Kanu toideti võru sees, et kari koos püsiks. Seajalgade söömisel järele jäänud kondid anti sigadele või viidi metsa, põllule ja pööningule, tagamaks sigade kasvu ja soovitud liikumist suvel. Kagu- ja Ida-Eesti õigeusu piirkondades oli tavaks süüa kuivatatud haugi või muud kala, austades haugide kudemisaja algust ja tagades head kalaõnne.
Looduse märgid, linnupete ja tulevikuended
Päev tõi teateid looduse virgumisest: vana uskumuse järgi tuleb karu koopast välja, vares hakkab pesa looma ja ronk ristib poegi, kusjuures loomi püüti kasvõi viivuks õue lasta. Esimeste rändlindude hääle eest kaitsmiseks võeti kindlasti linnupetet ehk toidupoolist, sest tühja kõhuga linnu hääle kuulmine võis tuua eksimist, haigusi või tedretähti. Kinnisilmi puuriidast toodud linnulaastude paarisarv ennustas tütarlapsele peatset abiellumist, head linnupesade leidu või rohket havisaaki. Pulmaõnne ennustamiseks asetati põrandale ka seakondid tüdrukute nimedega; kelle kondi koer esimesena ära viis, see neiu läks esimesena mehele. Maarjapäeva rohked ilmastikuended andsid samal ajal teada, millist kevadet on oodata.