Lihavõtted / munapühad 2026
Ülestõusmispühad, mida rahvasuus kutsutakse ka muna-, kiige- või kevadpühadeks, märgivad uue eluringi algust ja elujõu taastumist. Selles pühaderingis sulanduvad kristlik kirikutraditsioon ja sajanditevanused paganlikud kombed ühtseks kevadiseks tervikuks. Artiklist saab teada, kuidas tähistati lihavõtteid vanasti ja tänapäeval, milliseid toite lauale pandi ning millised mängud ja maagilised rituaalid saatsid pühadeaega.
Millal on lihavõtted (munapühad) 2026?
lihavõtted (munapühad) on eri aastatel erineval ajal - lihavõttepühapäeval.
2026. aastal on lihavõtted (munapühad) pühapäeval, 05.04.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Lihavõtete ajaloolised juured ja usuline tähendus
Kiriklikult märgib lihavõttepüha Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmist, mille tähistamine sai alguse 8. sajandil ning mis on ajalooliselt seotud juutide paasapühadega. Teise ja kolmanda püha saabumisega sai ametlikult läbi range paastuaeg, millele olid eelnenud karnevalid ja vaikne leinanädal. Pühade saabumist tähistati jumalakodades küünaldega rongkäikude, rohke lilledega kaunistamise ja taas kajavate kirikukelladega, mis kuulutasid leinaaja lõppu ja elu võitu.
Paljudes maades on pühades säilinud tugevad paganlikud juured. Näiteks germaani Ostern ja inglaste Easter pärinevad arvatavasti anglosaksi kalendrikuust Eosturmonath, viidates koidule, idale või jumalanna Eostrele kui aasta uuele koidikule. Eestis nimetatakse neid liikuvaid pühi ka kevad-, kiige- või munapühadeks. Setu kombestikus, kus arvestust peetakse vana kalendri alusel, oli eriliseks jooneks see, et terve lihavõtetele järgnenud nädal püsis töövaba ja seda kutsuti väikesteks lihavõteteks.
Lihavõttemunad: valmistamine, kinkimine ja tähendusväljad
Muna on kestvuse ja uue elutsükli võrdkuju. Kevaditi oli munade rohkusel ka lihtne põhjus: kanad munusid virgemalt ning paastupiirangute tõttu hoiti toodang pühadeks alles, keetes need kõvaks. Mune nimetati sageli paastu- või paasamunadeks. Kristluses seostati punast värvi Kristuse verega, veeretamist hauakiviga ja aeda peitmist Maarja otsingutega. 19. sajandil hakati värvidega tundeid väljendama: roosa tähendas sõprust, sinine truudust ja punane armastust. Euroopas ja Venemaal tehti ka kauneid puu-, šokolaadi- ja väärismetallmune.
Traditsiooniliselt saadi värve loodusest: sibulakoortest pruuni ja kollast, kaselehtedest kollakat, madarajuurest punast ja kohvipaksust pruuni. Taimede ja tangudega saadi riidesse mähkides mustreid, koorele kraabiti nimesid ja kirju. 20. sajandil kasutati värvimiseks paberit, riiet, vesivärve ja lakke, sõjajärgsel ajal ka briljantrohelist ja lillatera lahust. Aja jooksul hakati mune ehtima kleebiste, sulgede või humoorikate nägudega. Koori ei visatud ära, vaid anti kanadele söögiks. Keskajal korjasid Inglismaal mune vaesed lapsed, meil oli see aga noormeeste auasi, kes kogusid mune kottide või korvidega ning vahetasid neid tüdrukutega. Leeris käimise ja täisealisuse järel muutus ka ristilaste tava – nemad hakkasid mune viima oma ristivanematele.
Pühademängud: munakoksimine, veeretamine, kiikumine ja lauahüppamine
Pühade ajal liikusid noored palju ringi ning võtsid mõõtu munamängudes. Munakoksimisel löödi kokku munade teravad otsad ja võitja sai purunenud muna endale. Trikkidena kasutati vastaste ülelöömiseks puumune või sokutati kiusuks tooreid mune; rahvamurrus pigistasid poisid tüdrukute taskutes olevaid mune katki. Munaveeretamine mäenõlvalt või rennist oli samuti tuntud võistlus nii Setumaal kui ka Inglismaal, kus tabatud munad sai veeretaja endale. Usundilise pärimuse järgi muutub seitse aastat hoitud muna kollane helendavaks ja muna läbipaistvaks, inglaste arvates sai sellest aga kurat.
Lõuna-Eestis tähistasid lihavõtted suure kiikumisaja algust. Kiikumisel oli maagiline mõju inimese tervisele ja karja heale käekäigule. Kiigemeistritele kingiti vaeva eest kindaid, vöösid ja mune ning kiige juures käis laul, tants ja mäng. Põhja- ja Kesk-Eestis oli noorte meelisalaks lauahüppamine, kus kännule või kivile seatud laua otstel hüpati kordamööda kõrgele õhku. Hüpata tuli äärmise täpsusega, et tagasi lauale maanduda. Mõlemad tavad kandsid algselt eesmärki tuua osalejatele head õnne ja elujõudu.
Pühadeended, maagilised toimingud ja vanad keelud
Lihavõttehommikul jälgiti erilise huviga looduse märke. Levinud uskumuse järgi tantsib tõusev päike taevas; selle vaatamiseks roniti pööningule või mindi kõrgemale mäele. Inglismaal kardeti, et päikese vaatamata jätmisel võtab kurat inimese oma meelevalda, ning päikesekettal nähti lammast või lippu. Teise uskumuse kohaselt muutus vesi minutiks magusaks, mistõttu poetasid lapsed kaevudesse ja allikatesse suhkrut. Virkuse ja tervise kindlustamiseks tõusti koidueelselt, et vältida kuradi ruunanaha silmile tõmbamist, ja pesti silmi pajuurva- või hõbedaveega. Linnulaastude tuppatoomine aitas suvel leida linnupesi, rahakotte ja usse. Toad kaunistati pajuokste, sinilillede, sambla, hiirekõrvul okste ning taldrikul ajatatud muruga; pajuurbadega urvimise eest jagati mune. Pühadeks pandi selga uued riided.
Kombestik nõudis ka tabude järgimist. 19. sajandil oli naistel keelatud esimesena võõrasse peresse astuda, et mitte ebaõnne majja viia, mistõttu saadeti noormehed ees õlut nõutama. Lapsi külla ei lubatud ja keelu eiramisel heideti neile vanad pastlad kaela. Tubade pühkimine ja koristamine oli pühade ajal rangelt keelatud, samamoodi nagu jaanipäeval, uusaastal ja suvistepühal.
Pühadetoidud, lihavõttekaardid ja lihavõttejänes
Pühadetoidud tähistasid paastuaja lõppemist: söödi mune, munavõid, saia ning õigeusust alguse saanud pashat ja kohupiima. Eriti oodatud oli lihatoit, sealhulgas vasikapraad, sest 19. sajandil oli liha harva kättesaadav ja selle söömine pärast paastu pakkus suurt rõõmu.
20. sajandil hakati sugulastele saatma postkaarte tibude, munade, jäneste ja pajuokstega. Esimesed neist trükiti Saksamaal, kuid Teise maailmasõja järel, kui pühade tähistamine ja kaartide trükk oli keelatud, tegid fotograafid vanadest postkaartidest mustvalgeid või käsitsi koloreeritud fotosid, mida saadeti ümbrikutes; tänapäeval levivad e-kaardid ja mobiilisõnumid. Lastele tõi rõõmu lihavõttejänes, kes peitis mune aeda, korterisse või rõdule. See komme pärineb Saksamaalt (esmateade 1572), levis väljarändajatega Ameerikasse ja tõi kaasa jänesekoogid. Jänest kirjeldati mune pabuldava tegelasena ning 20. sajandil tulid menüüsse ka šokolaadimunad ja rosinad šokolaadis.