Leinapäev 2026

Igal aastal 14. juunil aset leidev leinapäev on pühendatud 1941. aasta massiküüditamises kannatanutele ning kõigile Nõukogude võimu vägivalla ohvritele. See tähtpäev tuletab meelde meie rahva ränki kaotusi ja rõhutab iseseisvuse hoidmise väärtust. Siit artiklist saab teada, kuidas leinapäev kujunes, milline oli repressioonide ulatus ja milliste tavadega seda päeva Eestis austatakse.

Millal on leinapäev 2026?

Leinapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 14. juunil.
2026. aastal on leinapäev pühapäeval, 14.06.2026.

KuupäevLiik
riiklik tähtpäevlipupäev

Ajaloolised tagamaad ja 1941. aasta juuniküüditamise käik

Ööl vastu 14. juunit 1941 alanud suurpuhastus kujutas endast Nõukogude võimu esimest ulatuslikku ja sihipärast operatsiooni, mille sihiks oli likvideerida Eesti riiklik, majanduslik ning vaimne juhtkond. Repressiivorganite eelnevalt koostatud nimekirjade põhjal viidi tuhanded inimesed oma kodudest minema ootamatult ning ilma igasuguse kohtumenetluseta. Täpselt samasugune vägivallaaktsioon toimus paralleelselt ka Lätis ja Leedus.

Loomavagunitesse surutuna küüditati Eestist minema rohkem kui kümme tuhat inimest, sealhulgas sadu sülelapsi, mudilasi ja eakaid. Kurnav sõit Siberi poole kestis nädalaid äärmiselt ränkades oludes. Jaamades eraldati mehed vägivaldselt oma lähedastest ja saadeti Gulagi vangilaagritesse, kus suur osa neist suri juba esimese talve jooksul nälja, kurnatuse ja tõbede tagajärjel. Naised ja lapsed viidi sundasumisele Venemaa avarustesse, eeskätt Kirovi ning Novosibirski oblastisse, kus neil tuli aastaid pidada ränka olelusvõitlust.

Ajaloolised tagamaad ja 1941. aasta juuniküüditamise käik

Nõukogude repressioonide haare ja leinapäeva tähendusväli

Ehkki leinapäev seondub eelkõige 1941. aasta sündmustega, hõlmab see laiemalt kõiki Nõukogude okupatsiooni vägivallategude ohvreid. Mälestatakse ka 1949. aasta märtsiküüditamise ohvreid, metsavendade vastupanuvõitluses langenuid, poliitvange ning inimesi, kes hukkusid põgenedes või vangilaagrite ränkades oludes.

Laineid löönud repressioonid andsid purustava hoobi Eesti demograafiale ja kultuurilisele järjepidevusele. Küüditamine polnud üksnes toores jõud, vaid sihikindel samm murda rahva tahe ja hävitada vabaduseiha. Kannatanute seas olid poliitikud, ohvitserid, loomeinimesed, ärimehed ja põlluharijad – need, kelle kätetööna oli sündinud ja toiminud iseseisev Eesti Vabariik. Nende inimeste kaotus pidurdas riigi arengut aastakümneteks, mistõttu on ajaloolise mälu talletamine meie rahvusliku eneseteadvuse lahutamatu osa.

Ametlikud leinakombed ning lipu heiskamise kord

Tegemist on ametliku riikliku leinapäevaga, mille kombestik tuleneb otseselt Eesti lipu seadusest. Selle kohaselt peavad leinalipu heiskama riigi- ja omavalitsusasutused ning avalik-õiguslikud institutsioonid, samuti oodatakse sellega liituma korteriühistuid ja eraisikuid. Lipud heisatakse hommikul kell 8 ning võetakse maha õhtul kell 22.

Lipu leinaasendisse seadmisel kehtivad kindlad reeglid: mastilipp tõmmatakse esmalt aeglase liigutusega tippu ja seejärel lastakse allapoole nii, et kanga alumine serv jääb täpselt masti keskele. Seinalipu puhul või olukorras, kus lipu langetamine pole võimalik, kinnitatakse varda ülemisse otsa must leinalint, mille rippuvad otsad on ligikaudu lipu laiused. Väljakujunenud tava kohaselt ei peeta leinapäeval lärmakaid ega sobimatult rõõmsaid meelelahutussündmusi.

Mälestuspaigad ja leinatalitused üle kogu maa

Mälestusüritused leinapäeval leiavad aset üle kogu Eesti, eelkõige okupatsiooniaja sündmustega seotud mälupaikades. Riikliku tähtsusega kogunemine peetakse Tallinnas Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali juures, mille mälestusseintelt võib leida tuhandeid ohvrite nimesid. Sealsel tseremoonial asetavad pärgi ja süütavad küünlaid riigi juhtkond, diplomaadid, represseeritute ühendused ja lahkunute sugulased.

Meenutushetked toimuvad ka endistes raudteesõlmedes, nagu Keilas, Pääskülas ja Tapal, kust küüdirongid teekonda alustasid. Mitmete linnade peaväljakutele seatakse tuhandeid leinaküünlaid, märkides väevõimuga minema viidud inimesi. Kirikutes peetavad jumalateenistused ning spetsiaalsed mälestuskontserdid loovad väärika ruumi süvenemiseks, tagades traagiliste sündmuste mäletamise põlvest põlve.

Vaata veel