Küünlapäev 2026
Eesti pärimuskultuuris tähistab küünlapäev pöördelist hetke, mil talve selgroog murtakse ja päevad muutuvad märgatavalt valgemaks. Kirikus meenutatakse sellel päeval Jeesus-lapse viimist Jeruusalemma pühakotta ja õnnistatakse küünlaid, maarahvas aga pidas seda naiste pühaks ja oluliseks ilmaennustuse ajaks. Sellest artiklist saad teada küünlapäeva kristlikust tagapõhjast, traditsioonilistest toitudest ning tähtpäeva saatvatest kommetest.
Millal on küünlapäev 2026?
Küünlapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 2. veebruaril.
2026. aastal on küünlapäev esmaspäeval, 02.02.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Küünlapäeva kristlik taust ja ajalooline kujunemine
Kristlikus kirikus tähistatakse 2. veebruaril Issanda templissetoomise püha, meenutades aega, mil Maarja ja Joosep viisid neljakümne päeva vanuse Jeesuse Jeruusalemma templisse. Vana Testamendi ettekirjutuse järgi märkis see ema rituaalse puhastumise lõppu ning poisslapse pühendamist Jumalale. Pühakojas last vastu võtnud vaga Siimeon kuulutas Jeesuse valguseks kõigile rahvastele, pannes sellega aluse küünalde õnnistamise traditsioonile.
Lääne-Euroopas kujunes tähtpäevast küünlamess (Candlemas), mida saatsid uhked rongkäigud süüdatud küünaldega ja kiriklikud vahapühitsused, jõudes keskaja vältel ka eestlaste teadvusesse. Kirikukalendri järgi tõmbas küünlapäev sageli joone alla pikale jõuluajale, märkides üleminekut uude aastaetappi ning kuulutades valguse taastulekut nii looduses kui ka inimeste tegemistes.
Talve murdumine ja kevadilma ennustamine
Eesti maarahva uskumuste järgi jagas küünlapäev talve pooleks – tuntud reegli kohaselt pidi perel olema alles veel pool toiduvarust ja karjal pool heintest. Rahvasuus öeldi, et küünlapäev murrab talve selgroo, toob kaasa esimese märgatava sula ja hakkab jääd altpoolt sulatama. Talupojale oli see otsustav hetk sahvri- ja aidavarude ülevaatamiseks, kindlustamaks elanike ja loomade toimetulek kevadeni.
Ilmamärkide jälgimisele omistati küünlapäeval suurt tähtsust, kuna need andsid aimu tulevase kevade ja suve ilmastikust. Usuti laialdaselt, et kui päikest paistab kasvõi nii kaua, kui mehel kulub aega hobuse selga hüppamiseks, on oodata sooja ja hea saagiga suve. Pakaselise ja selge ilma puhul kardeti pikka talve ning hilist jahedat kevadet, tuisud seevastu ennustasid sooja, kuid sajurohket suve.
Küünlapäev kui naiste püha ja küünlapuna pruukimine
Eesti kombestikus kujunes küünlapäevast naiste püha, mil tavapärased kodused tööd jäeti kõrvale. Eriti rangelt oli naistel keelatud ketramine ja muu tubane käsitöö, kuna kardeti lambaõnne kadumist, huntide tekitatavat kahju karjale või suvist viljaikaldust. Tänu neile keeldudele said talunaised harukordse vaba päeva, et argirutiinist välja murda ja meelt lahutada.
Tähtpäeva keskseks kombeks oli küünlapuna joomine, mille all peeti silmas marjaviina, punast õlut või mõnda muud punase varjundiga jooki. Uskumuse kohaselt kinkis see jook naistele aastaringselt õhetavad ja terved põsed ning kaitses tervisehädade eest. Naised astusid sageli seltsis kõrtsi või külla naabrite juurde, samal ajal kui mehed võtsid üle tavapärased talutööd ja toiduvalmistamise.
Piduroad ja küünlavalamise komme
Pühade toidusedelis olid aukohal tummised tangutoidud ning sealiha. Enamasti valmistati rammusat tangu- või jahuputru, mille kõrvale pakuti keedetud seajalgu või searibisid. Paiguti pandi potti terve seapea, mida peeti jõukuse ja eduka karjakasvatuse märgiks. Kuna küünlapäev tähistas suurt murdepunkti, pidi ka toit olema toitev ja tugev, andes külmal talveajal kosutust ning kindlustunnet.
Päeva nimele vastavalt peeti küünlapäeva kõige soodsamaks ajaks küünalde valamiseks. Leiti, et sel päeval vahast või lambarasvast tehtud küünlad põlevad puhtalt, ei aja suitsu ega tilgu ning annavad eriti eredat valgust. Valminud küünlaid peeti erilise kaitsevõimega pühitsetud esemeteks, mis kaitsesid äikeselöökide, tormikahjude ja tõbede eest, mistõttu neid hoiti hoolega ning süüdati vaid häda või pidulike sündmuste korral.