Korjusepäev 2026
Eesti pärimuses on korjusepäev tuntud kui aeg, mil talve selgroog murdub ja loodus teeb esimesi samme kevadise soojuse poole. Päevaga seonduvad põnevad piirkondlikud traditsioonid, kus ühised kogunemised ja iidsed rituaalid aitasid rituaalselt talve ära saata ning tervitada looduse tärkamist.
Millal on korjusepäev 2026?
Korjusepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 12. märtsil.
2026. aastal on korjusepäev neljapäeval, 12.03.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Korjusepäeva olemus ja ajalooline taust
Eesti rikkalikus rahvakalendris võtab korjusepäev koha sisse kui üks põhjapanevamaid talve lõpetamise ja kevadise elujõu äratamise pühasid. Tegemist on ajaga, mil looduse ringkäigus toimuvad suured muutused ning mida vanarahvas tähistas pidulike kokkusaamiste ja rituaalsete tavadega. Paljudes Eesti kihelkondades märgiti selle päevaga talve poolitamist – hetke, mil pool toidust ja loomasöödast pidi veel alles olema, et kevadeni vastu pidada. Päevaga seonduv rahvaluule on täis poeetilisi kujundeid, kus kohtuvad talve viimane hingetõmme ja esimesed kevadsoojuse märgid. See oli ka praktiline tähtaeg: korjusepäeval tehti kokkuvõtteid talvistest tubastest käsitöödest ja ketramisest ning hakati vaimselt ja füüsiliselt valmistuma kiireteks suvisteks välistöödeks. Nii ühendas see päev endas praktilise talupojatarkuse ja sügava lugupidamise looduse rütmide vastu.
Pärimuslikud tavad ja korjusepäeva kombed
Eesti kultuuripärandi varamus on korjusepäev märgitud kui eriline ja mõistatuslik tähtpäev, mis koondab endas nii looduse rütme kui ka uskumuste süsteeme. Paljud uurijad seostavad seda päeva piirkondlike talviste kogunemistega, kus tähistati talve ametlikku pooleks jagunemist ja valmistuti kevade tulekuks. Väga põnev on ka nime päritolu, mis seostub otseselt paavst Gregorius Suure mälestuspäevaga, tekitades keelelise silla kirikukalendri ja talupojakommete vahel. Eesti eri nurkades kogunesid inimesed korjusepäeval kokku, et teha kokkuvõtteid möödunud kuude töödest, arutada majapidamiste seisu ja jagada plaane eelseisvaks suveperioodiks. See ühine aja maha võtmine ja sotsialiseerumine aitas tugevdada kogukonnatunnet. Tänaseni säilinud rahvajutud ja kombed kõnelevad ilmekalt sellest, kuidas sel päeval üritati loodusmärkide abil ennustada tulevast kevadet, saates rituaalselt ära talvekülma ja oodates pikisilmi esimest soojust.