Kolmekuningapäev 2026
Eestis peetakse kolmekuningapäeva traditsiooniliselt pika jõuluaja pidulikuks lõpuks. Päeva tähistatakse kuuskede väljaviimisega tubadest, kusjuures lastele jagatakse rõõmuga viimased okstel rippunud maiustused ja kaunistused. Seda talvist suursündmust saadavad läbi aegade kaunid ühislaulud ning mitmed unustusehõlma vajunud vanaaja põnevad kombetalitused.
Millal on kolmekuningapäev 2026?
Kolmekuningapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 6. jaanuaril.
2026. aastal on kolmekuningapäev teisipäeval, 06.01.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| riiklik tähtpäevrahvakalender |
Kolmekuningapäeva olemus ja tähendus
Kui saabub kolmekuningapäev, tõmmatakse Eestis joon alla pikale ja kodusele jõuluajale, märkides rõõmsat üleminekut uuele aastaringile. Traditsiooni kohaselt viiakse tubadest välja seal pikalt säranud kuusepuud, kuid enne seda lubatakse lastel puu küljest korjata kõik järelejäänud maiustused ja kaunistused. Paljudes Eesti suuremates linnades korraldatakse kogutud kuuskedest uhkeid avalikke lõkkeid ja tuleshowsid. Traditsioonide poolelt väärib märkimist ka laulvate ja kroonitud 'kuningate' ringiliikumine, kes kannavad käes helendavat Petlemma tähte ja toovad peredele õnnistust. Koduse pühadelaua taga on aga elus lõbus mäng: küpsetatakse pirukas, kuhu on peidetud hernes või uba, ning selle leidjast saab õhtu valitseja. Õigeusu traditsioonis on see päev pühendatud vee pühitsemisele – kirikust toodud püha vesi on rahva seas tuntud oma erakordse säilivuse poolest, püsides riknemata terve aasta. See mitmekülgne tähtpäev seob imeliselt kokku kristliku pärandi ja eestlaste iidsed rahvakombed.
Eesti kolmekuningapäeva ajaloolised ja kaasaegsed kombed
Kolmekuningapäeva roll jõuluaja piduliku lõpetajana ulatub Eestis tagasi kaugele ajalukku. Keskajal tähistasid linnakodanikud pühi eriti suurejooneliselt, kestes katkematult toomapäevast kuni kolmekuningapäevani välja. Veel kahekümnenda sajandi lõpupoole võis Tallinnas märgata liikuvaid lauljaid, kes kehastasid kroonitud kuningaid ja tõid pühadehõngu tänavatele. Koduses õhkkonnas oli kesksel kohal pidusöök, kus põnevust lisas oa- või hernepiruka söömine – kes herne või oa leidis, pälvis õhtu valitseja tiitli. Õigeusu usku järgivad eestlased pidasid oluliseks pühitsetud vee koju toomist kirikust, sest usuti selle imelisse kaitsvasse ja tervendavasse jõusse. Kuuskede koristamisel oli samuti oma kindel rütm: linnades korjati puud kokku ühiseks suureks lõkkeks, samas kui lastele oli see kauaoodatud hetk, mil sai lõpuks kuuse küljest viimased magusad ampsud ja kaunistused endale võtta. Nendes rituaalides põimusid omavahel kristlik pärand ja iidsed maarahva kombed. Ka tänapäeva kiires maailmas pole see päev oma tähtsust kaotanud, vaid saanud uue hingamise tänu kogukonnaüritustele ja ühistele kuuskede põletamise rituaalidele.