Kevadine nigulapäev 2026
9. mail peetav kevadine nigulapäev oli Kagu-Eesti õigeusklikel aladel pika ajalooga mälestuspäev, mille keskmes seisis armastatud pühak Nikolaus. Ehkki tänapäeval teatakse seda päeva vähe, oli see varem tihedalt põimunud nii kiriklike ristikäikude, hobuste kaitsmise kui ka aiaviljade külviga. Siinsest artiklist saab teada, miks pühakule kaks tähtpäeva aastas määrati ning kuidas kevadist migulapäeva külades pühitseti.
Millal on kevadine nigulapäev 2026?
Kevadine nigulapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. mail.
2026. aastal on kevadine nigulapäev laupäeval, 09.05.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Piiskop Nikolause mälestamine ja 9. mai kiriklik tähendus
Kristlikus pärimuses laialt tuntud Mürra piiskop Nikolaus – rahvapäraselt Nigul või Migul – on tänapäeval tuntud eelkõige talvise pühaku ja jõuluvana algkujuna. Õigeusklikel aladel ning Liivimaa idapoolses osas oli aga kevadiselgi tähtpäeval suur kaal. 9. mai tähistab nimelt pühaku põrmu ümbermatmist, kui tema säilmed toodi 1087. aastal Väike-Aasiast üle Lõuna-Itaaliasse Bari linna.
Pühaku erakordsest tähtsusest maarahva silmis annab tunnistust asjaolu, et Eestis leidub üle kolmesaja temale viitava kohanime. Rannikualadel austati Nikolaust peamiselt meresõitjate ning kaupmeeste kaitsjana, ent Setomaal ja Kagu-Eesti sisemaal sai temast eelkõige talurahva ja põllupidajate lähedane eestkostja, kellelt paluti igapäevaelus tuge ning õnnistust.
Kiriklikud tavad: ristikäigud, andide pühitsemine ja kirmased
Nigulapäeva keskseteks sündmusteks kujunesid kiriklikud tavad, mida peeti ustavalt veel siis, kui mitmed muud kombed olid juba unustatud. Kohalikud kogunesid kirikute ja külatsässonate juurde, võttes osa pidulikest ristikäikudest. Rongkäikudes sammuti ümber pühakodade ning mööda külateid, et tagada kogukonnale rahu ja põldudele hea kasv. Teenistusele toodi kaasa küünlaid ja söögikraami, et neid õnnistada ning kindlustada nõnda vilja kaitse rahe, kahjurite ja ikalduse vastu.
Kiriklike toimingute lõppedes võttis päev rõõmsama ja seltskondlikuma ilme. Mitmel pool, sealhulgas Tailova ja Soptja külas, tähistati kevadist nigulapäeva suure kirmasega. Külapidu tõi kokku peresid ja külalisi lähemalt ning kaugemalt, andes pärast pikka talveperioodi ja paastuaega põhjust tantsuks, lauluks ja koosolemiseks. Kirmas oli ühtaegu noorte tutvumispaik ja peredele hea võimalus ühise pidulaua taga külalisi võõrustada.
Hobuste kaitse, ranged töökäsud ja kaunviljade külvamine
Kevadise nigulapäeva kombestikku kuulusid kindlad töökitsendused, millest tuntuim oli range keeld hobuseid rakendada. Hobune oli talumajapidamise elujõu alus ja peamine veojõud, mistõttu vajati tema tervise hoidmiseks erilist hoolsust. Pärast raskete künnitööde algust anti hobustele vaba päev ja tavapärasest rammusamat ninaesist, kartes, et reegli eiramine võiks loomale tõbe või muud häda kaela tõmmata.
Lisaks töökeeldudele tähistas nigulapäev talutööde kalendris aega, mil tehti algust kevadkülviga. Rahvatarkus soovitas just sel ajal oad ja herned mulda panna. Arvati, et 9. mail maha külvatud kaunviljad tärkavad reipalt, ei pelga kevadisi öökülmi ning toovad sügiseks salve rohke saagi.
Legend pühakute rännakust ja kahe püha saamisest
Nigulapäeva tekkepõhjust valgustab Ello Kirsi talletatud rahvalegend pühakute maapealsetest rännakutest. Loo kohaselt kõndisid Migul ja püha Jüri teel, kui märkasid lesknaist, kelle künnihobune oli porri kinni jäänud. Näljasest talvest kurnatud loom ei jõudnud mülkast omal jõul välja pääseda ning vaene naine oli suures hädas.
Mõlemad pühakud kandsid valgeid rüüsid, mistõttu kartis püha Jüri oma puhtaid riideid määrida ja keeldus naisele appi minemast. Migul ei kõhelnud, astus otse porri ning tõmbas väsinud looma vabaks. Hiljem paistis Migul oma mudaste riietega silma, samas kui Jüri oli täiesti puhas. Kui selgus, mis oli juhtunud, määrati abivalmile Migulale tasuks kaks püha aastas – kevadine ja talvine –, enese eest hoolitsenud Jüri sai aga vaid ühe. Maarahvale oli see selge märk, et tõeline voorus seisneb abivajaja märkamises ja raske töö tegemises.