1. advent 2026
Läänekiriku kalendris tähistab 1. advent uue kirikuaasta koidikut ja avab tee nelja nädala pikkusele jõuluootusele. Meie kultuuriruumis põimuvad sel päeval ajalooline kristlik pärand ja soojad kodused tavad. Siinsest artiklist saab teada, milline on selle päeva teoloogiline tähendus, kuidas kujuneb advendiaja kalender ning kuidas ootusaega Eestis tähistatakse.
Millal on 1. advent 2026?
1. advent on eri aastatel erineval ajal - 1. advendipühapäeval.
2026. aastal on 1. advent pühapäeval, 29.11.2026.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kirikuaasta algus ja 1. advendi vaimulik tähendus
Nimetus „advent” pärineb ladina fraasist adventus Domini ehk Issanda tulemine. Liturgilises elus tähistab just 1. advent uue kirikuaasta algust. Tegemist pole üksnes formaalse ajataju verstapostiga, vaid vaimse teekonna algusega, mis suunab pilgu Kristuse tulemisele ja valguse võidule talvise pimeduse üle.
Traditsiooniliselt on advent olnud sisekaemuse ja vaoshoituse aeg, sarnanedes kevadise ülestõusmispühade-eelse paastuga. Kui varases kirikus võis advendiaegne paast vältab kuni kuus nädalat, siis läänekristliku liturgia ja Gregoriuse kalendri väljakujunemisega kinnistus neljanädalane kestus. Kiriklikus sümboolikas tähistab seda aega lilla või violetne toon, mis sümboliseerib patukahetsust, vaimset häälestumist ja meelerahu. 1. advendi pühakirjalugemised toovad esile Jeesuse alandliku sisenemise Jeruusalemma, kinnitades lootust ja juhatades sisse uuenemisperioodi.
Kuidas määratakse 1. advendi kuupäev ja perioodi pikkus
Kuna tegemist on liikuva pühaga, varieerub 1. advendi kuupäev igal aastal vastavalt sellele, kuidas jaotuvad nädalapäevad jõulude eel. Kirikliku korra järgi langeb 1. advent neljandale pühapäevale enne 25. detsembrit. Seetõttu saab see päev kalendris asuda kõige varasemalt 27. novembril ja kõige hiljem 3. detsembril.
Advendiaja kogukestus jääb 22 ja 28 päeva vahele, olenevalt sellest, millisele nädalapäevale satub 24. detsember. Kui jõululaupäev langeb pühapäevale, tähistatakse sel päeval ühtlasi 4. adventi ja tegemist on kõige lühema võimaliku advendiajaga. Päevade arvust hoolimata hõlmab see aeg alati nelja pühapäeva, mis juhivad sammhaaval jõululaupäevani.
Advendipärg ja esimese küünla süütamise komme
Kõige laiemalt levinud 1. advendi kombeks on advendipärja valmistamine ja selle esimese küünla läitmine. See tava sai alguse 19. sajandi Saksamaal, kus luterlik teoloog ning vaeste laste varjupaiga rajaja Johann Hinrich Wichern lõi 1839. aastal puust vankrirattale toetuva advendikrooni. Argipäeviti süüdati sellel väiksemaid punaseid küünlaid ning pühapäeviti suuri valgeid küünlaid, andes lastele selge ja nähtava pildi jõulude lähenemisest.
Hilisematel aegadel kujunes sellest välja tänapäevane nelja küünlaga okaspärg. Igihaljastest männi- või kuuseokstest põimitud pärg tähistab elujõudu ja igavikulisust, ringikujuline vorm aga Jumala ustavust ja piiritust. 1. advendil süüdatavale küünlale omistatakse prohvetite ehk lootuse küünla tähendus. Iga uue pühapäevaga süüdatakse järgmine küünal, kasvatades valguse hulka kuni jõulupühade saabumiseni.
1. advendi tähistamine ja pühadekombed Eestis
Tänapäeva Eestis tähistab 1. advent hetke, mil jõuluootus jõuab nii avalikku linnaruumi kui ka pereringi. Sel päeval pannakse mitmel pool pidulikult särama kohalike keskväljakute jõulukuused. Traditsioonilistel kogunemistel Tallinna ja Tartu Raekoja platsil ning teistes paikades jagavad kirikutegelased ja linnajuhid advendituld, mida elanikud saavad oma laternatega kodudesse viia.
Koduses õhkkonnas tähistatakse 1. adventi rahulikult pere keskel. Tihti riputatakse välja esimesed tuled, sätitakse paika kaunistused ja võetakse ette hooaja esimene piparkoogitegu. Lastele toob see aeg kaasa advendikalendrid ning aknalauale pandud sussid, mida päkapikud maiustustega täitma asuvad. Samal ajal pakuvad pühakodades peetavad jumalateenistused ja kontserdid võimalust leida kiirustavas argipäevas rahulikku meelerahu.