Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev 2025
Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev on Eestis pühendatud kõigile neile vapratele meestele ja naistele, kes andsid oma panuse meie riigi iseseisvuse saavutamisesse ja kaitsmisesse. See on aeg, mil meenutada ajaloolisi katsumusi, avaldada austust langenutele ning väärtustada vabadust, mida me täna igapäevaselt enesestmõistetavaks peame.
Millal on vabadussõjas võidelnute mälestuspäev 2025?
Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev on eri aastatel samal kuupäeval - 3. jaanuaril.
2025. aastal on vabadussõjas võidelnute mälestuspäev reedel, 03.01.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| lipupäev |
Mis on Vabadussõja mälestuspäev?
Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev on Eesti kalendris sügava ja pühaliku tähendusega tähtpäev, mil kogu rahvas koondub ühisesse mälestushetke, et avaldada austust neile meestele ja naistele, kes andsid oma elu või panustasid tervise Eesti iseseisvuse saavutamisse. See päev on sillaks oleviku ja mineviku vahel, tuletades meile meelde, et vabadus ei ole kunagi enesestmõistetav kingitus, vaid raskete ohvrite hinnaga kätte võidetud õigus. Üle terve Eesti toimuvad sel päeval pidulikud mälestustseremooniad: riigilipud heatakse austusavaldusena poolmasti või lehvima, asetatakse pärgi ja süüdatakse küünlaid vabadussõja mälestussammaste jalamile ning peetakse kõnesid, mis meenutavad kangelaste tegusid. Paljud pered külastavad sel päeval kohalikke kalmistuid ja sõjahaudu, et jätta sinna mälestusküünal või lilled, luues vaikse isikliku sideme ajalooga. See on aeg, mil koolides ja kogukondades räägitakse ajaloost, väärtustatakse rahu ja mõeldakse sügavalt sellele, millist rolli mängib ühtsus ja riigikaitse tahe vaba ühiskonna püsimises. Iga mälestusküünal ja iga südamest tulnud tänu kinnitab, et kangelaste ohverdused ei unune ja nende pärand elab edasi igas põlvkonnas.
Eesti Vabadussõja ajalooline taust
Eesti Vabadussõda, mis leidis aset aastatel 1918–1920, oli meie rahva ajaloo üks otsustavamaid ja kangelaslikumaid peatükke, mille käigus sündis ja kaitsti Eesti Vabariigi iseseisvust. Sõjategevus algas vahetult pärast iseseisvuse väljakuulutamist 28. novembril 1918, mil Nõukogude Venemaa Punaarmee tungis Narva all üle Eesti piiri, eesmärgiga vastsündinud riik koheselt lämmatada. Olukorra muutis veelgi keerulisemaks Saksa vägede kohalolu ja hilisem konflikt Landeswehriga riigi lõunapiiril. Hoolimata relvastuse ja elavjõu puudusest, suutis vastloodud Eesti sõjavägi tänu rahva tohutule patriotismile, ülemjuhataja Johan Laidoneri oskuslikule juhtimisele ning liitlasriikide, eriti Suurbritannia laevastiku ja Soome vabatahtlike, toetusele algatada eduka vastupealetungi. 1919. aasta kevadeks olid Eesti väed suutnud vaenlase oma territooriumilt välja tõrjuda ning kanda lahingud vastase aladele. Pikaajalised kurnavad lahingud ja diplomaatiline töö viisid lõpuks eduka tulemuseni: 2. veebruaril 1920 kirjutati alla ajaloolisele Tartu rahulepingule, kus Nõukogude Venemaa tunnustas igaveseks Eesti iseseisvust ja suveräänsust. Vabadussõda ei olnud pelgalt sõjaline võit, vaid see andis eestlastele vankumatu eneseusu, kinnitades, et ühtne ja vabadust ihkav rahvas on suuteline rajama ja kaitsma oma riiki ka kõige lootusetumas olukorras.