Ussimaarjapäev 2025
Ussimaarjapäev, tuntud ka kui väike maarjapäev või ussi magamise päev, tähistab rahvakalendris sügise algust ja looduse üleminekut puhkeseisundisse. Selles tähtpäevas põimuvad iidsed tähelepanekud roomajate talveunest, rangelt järgitud töökitsendused ning Neitsi Maarja sündimise kiriklik traditsioon. Järgnev artikkel tutvustab ussimaarjapäeva kujunemislugu, sellega seotud uskumusi ning kohta vanarahva sügiseses elurütmis.
Millal on ussimaarjapäev 2025?
Ussimaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 8. septembril.
2025. aastal on ussimaarjapäev esmaspäeval, 08.09.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tähtpäeva olemus ja usside uinuma minek
Eesti kirjalikesse allikatesse jõudis ussimaarjapäev 16. sajandil. Rahvausundis kinnistus arusaam, et just sellest päevast vajab kogu loodus rahu ning roomajad asuvad maapõue talvekorterit otsima. Levinud uskumuse kohaselt minetasid nõelussid maaga kokku puutudes oma ohtliku mürgisuse, mistõttu nende salvamist ei peetud enam eluohtlikuks. Sellest hoolimata peeti enesestmõistetavaks, et roomajate elupaika ei minda ilma tungiva vajaduseta häirima.
Ehkki suuremas osas Eestist peeti usside uinumisajaks septembri algust, leidus piirkondlikke erisusi. Näiteks Setomaal paigutati usside magamaminek hoopis 14. septembrile ehk viissenjapäevale, mida tunti ka ristipäevana. Laiemas plaanis hakkas ussimaarjapäeva tähendus juba 19. sajandil rahva mälust taanduma ning 20. sajandi vältel lakkas see olemast elav osa maarahva argipraktikast.
Metsarahu nõue ja keelatud majapidamistööd
Ussimaarjapäeval oli kindlaks reegliks metsamineku keeld. Usuti, et mets vajab sel päeval täielikku rahu, et ussid saaksid takistamatult maa sisse pugeda, ning metsarahu rikkujat ähvardas ussi nõelamine või muu õnnetus. Siiski tehti reeglist üks mööndus: marjule minek oli lubatud. Arvati, et vaikne marjul käimine ei häiri metsaeluringi samamoodi nagu raskemad metsatööd, ehkki ettevaatus jäi vajalikuks.
Piirangud ei puudutanud üksnes metsa, vaid laienesid ka kodustele töödele. Eriti rangelt hoiduti õmblemisest ja ketramisest, kuna nõela pistmine või värtna keerutamine assotsieerus otseselt ussi nõelamisega. Usuti, et selliste tööde ette võtmine meelitab maod õue alla või toob kaasa salvamise. Nõnda oli päeva läbivaks jooneks teadlik tööseisak, mis aitas inimesel kohaneda looduse rütmimuutusega.
Sügistööd talus ja aiasaaduste valmimine
Põllumajanduslikus ajaplaanis märkis ussimaarjapäev suvise kiire tööperioodi lõppemist. Selleks tähtajaks pidid rukkikülv ja viljakoristus olema valdavalt seljataha jäetud. Põllule üldiselt ei mindud, välja arvatud kindla maagilise eesmärgiga: paiguti tehti kesapõllule sümboolsed künnivaod, uskudes, et selline tegu hävitab pinnasest kahjurid ja hoiab ära rukkiusside rüüste.
Aias peeti ussimaarjapäeva märgiks, et õunad on saavutanud täieliku küpsuse. Rahvapärimuse järgi olid puuviljad selleks ajaks valmis, mahlased ja kõlblikud korjamiseks ning söömiseks. Tähtpäev tähistas seega olulist üleminekut, mil teraviljakoristuselt liiguti aia- ja metsasaaduste talletamise ning talvevarude kogumise juurde.
Püha kirikulugu ja Neitsi Maarja sünd
Kristlikus kalendris on 8. september pühendatud Neitsi Maarja sündimisele. Varaseimad teated selle püha tähistamisest ulatuvad 6. sajandi Süüriasse või Palestiinasse, kus apokrüüfsete kirjutiste toel sai alguse jumalaema kultus. Kuna pühakirja kanoonilised tekstid Maarja sündi ei maini ja teadmised toetusid Jaakobuse protoevangeeliumile, võeti püha omaks pikkamööda. Lääne kirikuruumi jõudis see tava 7. sajandil idakiriku mõjutusel.
Püha kinnistamisele aitas kaasa Kreeta püha Andreas, kes pidas 9. sajandil rea jutlusi, et põhjendada just 8. septembri väärtust jumalaema sünnipäevana, mil kultus polnud veel laialt levinud. Prantsuse pärimuses seostub päev ilmutusega Angers' linnas, kus püha Maurilius kuulis ingleid Maarja sünni auks laulmas. Katoliku kiriku vahendusel Eestisse jõudnud püha põimus ajapikku kohalike sügiseste loodusvaatlustega, pannes aluse ussimaarjapäeva omapärasele tavale.