Ussimaarjapäev 2025
Ussimaarjapäev tähistab Eesti rahvakalendris aega, mil mets vajab rahu ja ussid suunduvad talveunne. Vanade uskumuste kohaselt kaotasid roomajad sel päeval oma mürgi, muutudes ohutuks. Samuti on see märgiline aeg aias, kuna just nüüd loetakse õunad lõplikult valminuks ja algab sügisene koristusaeg looduses ning taludes.
Millal on ussimaarjapäev
Ussimaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 8. septembril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Ussimaarjapäeva tähendus ja pärimuslikud kombed
Ussimaarjapäev on üks nendest erilistest päevadest Eesti rahvakalendris, kus inimese ja looduse vaheline side on eriti tugevalt esile toodud. Vanade kommete kohaselt oli sel päeval metsaminek rangelt ebasoovitav, et vältida looduse ja sealse loomastiku häirimist nende olulisel puhkehetkel. Usuti, et just sel ajal suunduvad ussid sügavale maapõue talveunne. Rahvapärimus räägib, et sel päeval kaotasid ussid oma mürgi ning nende hammustus ei kujutanud inimestele enam ohtu, kuid sellest hoolimata austati nende rahu. Erinevalt paljudest teistest metsatöödest oli marjul käimine siiski sageli lubatud. Samas kehtisid kodused keelud: hoiduda tuli nii õmblemisest kui ka ketramisest, sest kardeti, et selline tegevus võib usse ärritada või neile liiga teha. Mõnes piirkonnas usuti, et just ussimaarjapäeval tehtud kesa kündmine aitab tõhusalt vabaneda põllukahjuritest. Lisaks kõigele muule oli see päev tähiseks, mil õunad said lõplikult küpseks ja mahlaseks. Inimesed jälgisid pingsalt looduse märke, mõistes, et ka loodus vajab perioodilist puhkust ja vaikust. See päev peegeldas meie esivanemate sügavat loodusteadlikkust ja austust ümbritseva keskkonna rütmide vastu, kuigi tänapäeval on need traditsioonid jäänud pigem põnevaks ajalooliseks mälestuseks.
Ussimaarjapäeva ajalooline taust Eestis
Ussimaarjapäeva ajalugu ulatub Eestis kaugele, olles tuntud juba vähemalt 16. sajandist. Algupäraselt oli see päev tihedalt seotud looduse rütmidega, märkides aega, mil loomad ja kogu taimestik valmistusid talviseks puhkeperioodiks. Selleks, et pakkuda loodusele vajalikku hingetõmbepausi, oli metsaminek sel päeval rangelt keelatud. Rahvapärimus kandis edasi uskumust, et just sel päeval kaotavad ussid oma ohtliku mürgi, tähistades üleminekut suviselt aktiivsuselt sügisesele vaikelule. Samas usuti, et mis tahes töö tegemine sel päeval võib kaasa tuua ebaõnne, mistõttu eelistati puhkamist. Kristlikus traditsioonis tuntakse seda päeva neitsi Maarja sünnipäevana ning see tähistamine jõudis Eestisse kiriklike tavade vahendusel. Huvitav on märkida, et päeva algsed juured ulatuvad tegelikult kaugele Süüriasse ja Palestiinasse, kust see levis üle kogu kristliku maailma. Keskajal kujunes sellest kirikukalendris üks olulisemaid pühi. Kuid ajapikku hakkas selle päeva tähtsus rahva seas kahanema ning 20. sajandi alguseks oli ussimaarjapäev Eestis juba suuresti unustuse hõlma vajunud. Tänapäeval elab see päev edasi peamiselt rahvapärimuse uurijate tekstides ja ajaloolise mälestusena meie esivanemate kommetest.