Tuhkapäev 2025
Tuhkapäev on vastlapäevale järgnev liikuv püha, mis märgib kirikukalendris ülestõusmispühadele eelneva neljakümnepäevase paastuaja algust. Rahvatraditsioonis tähistas see järsku üleminekut talviselt lõbutsemiselt vaiksele ja tagasihoidlikule ajale, millega kaasnesid ranged käitumisjuhised ning puhastusmaagia. Käesolev artikkel annab põhjaliku ülevaate tuhkapäeva kiriklikust tagapõhjast, rahvakommetest, traditsioonilistest toitudest ja tuhapoisi valmistamisest.
Millal on tuhkapäev 2025?
Tuhkapäev on eri aastatel erineval ajal - 46 päeva enne lihavõttepühapäeva.
2025. aastal on tuhkapäev kolmapäeval, 05.03.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Kiriklik taust ja patukahetsuse tähendus
Tuhkapäev saabub igal aastal 40 päeva enne ülestõusmispühi, arvestamata pühapäevi, mil algselt ei paastutud. Varasemal ajal ei kuulunud tuhkapäev ega sellele järgnenud nädalapäevad paastu arvestusse, kuid umbes aastal 700 pikendati paastuaega. Selle muudatusega sooviti viia paastu pikkus täpselt neljakümnele päevale, võttes eeskujuks Kristuse paastumise. Kirikus tähistas tuhkapäev sügavat kahetsust. Juba 7. sajandi lõpul riputati sel päeval tuhka pähe, kusjuures algselt puistati katoliku kirikus palmipuudepühal põletatud palmide või asenduspuu tuhka patukahetsejatele, kes saabusid paljajalu ja vastavas rüüs kirikuuksele. Kuna patukahetsejate hulk aja jooksul pidevalt kasvas, hakati tuhka riputama üksnes oma koguduse liikmetele.
Tuhk puhastajana ja maagilise väe kandjana
Tuhkapäeva nimetus ning sellega seotud tavad tulenevad suuresti tuha pähe riputamisest ja tuha sümboolsest tähendusest, mis tähistab puhastamist ning kõige halva eemalepeletamist. Väga oluliseks peeti tubade koristamist ning laiskuse või niinimetatud tuhkapussi väljapeksmist eluruumidest. Päeva jooksul kogutud tuhk leidis väärtuslikku rakendust: seda viidi aeda ja põllule, pandi vahel hoiule istutamisajaks või kasutati lehelise keetmiseks. Vanades 19. sajandi kommetes hinnati kõrgelt tuha sõelumist ja pesu pesemist, sest usuti, et sel moel saab rohkelt tuhka ning pestav pesu püsib kogu aasta vältel erakordselt valge, puhas ja kergesti hooldatav. Eeskätt rannikualadel oli tavaks minna sel päeval sauna, et vihelda sümboolselt liha maha enne eelseisvat suurt paastu.
Keelud, tabud ja risti vastupidised käitumisreeglid
Tuhkapäeva maagilised nõuded olid risti vastupidised vastlapäeva lõbusatele kommetele. Tule süütamine ja hiline ülevalolek olid keelatud, sest vastasel juhul võis inimest tabada Läänemaal ja Muhus ringi liikunud laisknaine. Hommikul tuli aga ärgata aegsasti, et mitte jääda terveks aastaks tuhakoti ehk tuhamunni nime kandma. Ranged keelud kehtisid juuste kammimisele, sest kardeti juuste tuhkjaks, inetuks, halliks või sassi minekut, nende katkemist ja kõõma teket. Samuti ei tohtinud panna härgi ikkesse ega hobuseid rakkesse ning keelatud oli lammaste niitmine, sest neist tegevustest kardeti loomadele naha kestendust ja kõõma. Külaskäigud polnud tavaks ja naised ei tohtinud esimesena külla minna, kuna kardeti haigusi, loomakahju ning tööriistade riknemist; võõrastele visati tuhka järele või puistati nende jälgedesse. Saaremaal viidi uste taha kärbseid või jahvatati putukaid, meenutades madisepäeva kombeid, lapsi hirmutati aga Tuhkataadiga. Rannas, kus algas kalasöömine, pandi 19. sajandil lapsed soolale põlvili ja peksti neid naljatamisi vastu pükse, et soovida neile virkust.
Tuhkapoisi valmistamine ja salajane viimine
Eestis levis laialdaselt komme meisterdada tuhkapoiss, tuhatüdruk või tuhkapuss – poisiks või tüdrukuks riietatud kuju, mille söega joonistatud suu ja silmadega pea tehti riidest või uuristati kaalikasse. Kuju viidi salaja naabri ukse taha, akna alla või visati tuppa ning see tuli enne loojangut võimalikult ruttu järgmisse perre toimetada. Kelle ukse taha nukk lõpuks jäi, see pere sai terveks aastaks laiskuse ja lohakuse pärast pilkealuseks või jäigi uskumuse kohaselt laisaks ja mustaks; häda korral viidi kuju metsa puu otsa või hävitati. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kujunes sellest noorte nali, kus nukk viidi kosjakirjaga pruudiks või peiuks teise tallu või kanti seda nädalapäevad ringi enne äraviskamist. Nukuviijaid passiti peale ja tabatutele aeti puu- või luuavars läbi mantlivarrukate, seoti nukk selga ja saadeti minema, mistõttu oli liigutamisvõimetu kätega inimesel metsa läbimine ülimalt vaevaline.
Tuhkapäeva toidupärand
Kõiki tuhkapäeval valmistatud toite nimetati tuhatoitudeks, kuigi nende tegemisviis oli üsna tavaline. Küpsetati tuhakakku, tuhapulli, tuhavatska ehk tuhaleiba, mis oli tegelikult harilik leib, samuti valmistati saiakesi ja karaskit, kusjuures kõige tavalisemaks roaks oli odrakarask ja odrajahust kuklid. Mulgimaal ja mujalgi pandi kakkude ning karaski sisse liha. Osa peresid hoidis ühe küpsetatud kakkudest alles kevadise karjalaskmispäevani ning jagas selle siis loomadele. Päeva tüüpilisemate roogade hulka kuulusid tuhakoogid ehk harilikud pannkoogid, samuti keedeti tuhaputru, milleks oli jahu- või harvematel kordadel tangupuder.