Sorokasveet ehk tsirgupäev – kevade saabumise ja rändlindude tervitamise püha 2025
Sorokasveet ehk tsirgupäev on Setomaa kultuuriruumile omane tähtpäev, kus kirikukalendri pärimus kohtub põliste loodususuliste tavadega. Rahvauskumuste kohaselt pöörab nelikümmend lindu just nüüd kaugel lõunas noka kodukandi poole, tehes algust pika tagasiteega. Sellest artiklist saab teada püha vaimsest taustast, lindudega seotud tavadest, paistekakkude jagamisest ning kommetest, mis kannavad seda kevadist traditsiooni ka tänapäeval.
Millal on sorokasveet ehk tsirgupäev 2025?
Sorokasveet ehk tsirgupäev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. märtsil.
2025. aastal on sorokasveet ehk tsirgupäev pühapäeval, 09.03.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tähtpäeva kristlik taust ja nime saamise lugu
Päeva venepärane nimi sorokasveet tuleneb väljendist сорок святых ehk nelikümmend pühakut, märkides õigeusu kalendris Sebaste neljakümne märtri mälestuspäeva. Need 4. sajandi Rooma leegionärid kaotasid jäätunud järvevees elu, sest keeldusid loobumast oma kristlikest veendumustest. Eestis juurdus see kirikupüha laiemalt üksnes Setomaal, kus õigeusu tavad põimusid loomulikul moel kohalike kommetega ning kasvasid kindlaks osaks rahvakalendrist.
Kuna seto keeles kannab lind nime tsirk, hakkas rahvasuu püha kutsuma tsirgupäevaks. Neljakümne märtri mälestamine sulandus märkamatult kokku tärkava looduse ja maarahva igapäevaste rütmidega, mille mõjul pühakute arv kandus üle neljakümnele rändlinnule. Sel moel kujunes päevast helge kevadpüha, kus esikohale tõusis märtrisurma asemel rändurite kojutulek ja uue eluringi algus.
Lindude teeleasumine ja sellega seotud ilmaended
Tsirgupäeva kandvaimaks uskumuseks on teadmine, et sel päeval pöörab nelikümmend lindu soojal maal suu suve poole ja pea päeva ehk päikese poole. See sümboolne liigutus tähistab kaugete rändurite kodutee algust meie maade suunas. Isegi kui maapinda kattis paks lumi ja õhus valitses talvine kargus, andis lindude suunamuutus talurahvale kindla teadmise, et talve võim hakkab raugema.
Sarnaselt teiste kevadiste murdepäevadega uuriti tsirgupäeval pingsalt ilma, et aimata eeloleva kevade kulgu. Vana tarkuse kohaselt toob külm tsirgupäev endaga kaasa veel nelikümmend päeva jahedat ja talvist aega. Kuna pikk külmaperiood lükkas edasi maaharimise ja külvitööd, oli sellel tähelepanekul igapäevases talumajapidamises väga suur ja praktiline kaal.
Ahjusoojad vatskad ja leiva rituaalne jagamine
Tsirgupäeva tavade tuumaks oli paistekakkude ehk vatskade tegemine. Vatsk kujutab endast lamedat odra- või rukkijahust leivakest, mida küpsetati otse tulisel ahjupõrandal. Need ümarad küpsetised kandsid endas kevade ja päikesesoojuse sümbolit ning nende valmistamist peeti möödapääsmatuks austusavalduseks pühakutele ja kaugele teele asunud lindudele.
Valminud vatsku ei söödud kunagi pelgalt argise kõhutäitena, vaid neil oli kanda kindel rituaal. Esimesed palad viidi pühakute ja lindude meeleheaks õue kõrgematele kohtadele, näiteks puuriidale, aiale või räästa alla. Osa söödi peres ühiselt, kuid ülejäänu kuivatati ja hoiti alles kevadtöödeks: karjalaskepäeval anti seda karjasele ja loomadele ning künnipäeval kündjale ja hobusele, et hoida tervist ja tagada suvine edenemine.
Linnutõrje maagilised võtted ja kanade ergutamine
Ehkki lindude kojujõudmist oodati pikisilmi, valitses maainimese ja suleliste vahel teatav ettevaatlikkus: suvel võisid samad linnud hävitada marjasaagi ja rikkuda viljapõllud. Selle ennetamiseks tehti tsirgupäeval tõrjemaagilisi tegusid ja lausuti sõnu, et hoida varblased ning metsalinnud viljast eemal. Arvati, et just sel päeval sõlmitud maagiline piir aitab vaevaga kasvatatud vilja puutumatuna hoida.
Metslindude kõrval tegeleti usinasti koduste lindudega, püüdes kanu peatselt saabuvate munadepühade tarvis paremini munema saada. Kanadele pakuti paremat toidupoolist ja neid viheldi kergelt kasevitsa, vööotsa või ahjuluuaga, lausudes saatena: „Loo mune! Loo mune!“. Selline sümboolne puudutus ja loits pidid kanadele uut elujõudu andma ning tagama, et pühadeks oleks mune rikkalikult võtta.
Traditsiooni püsimine ja tänapäevased kombed
Kuigi traditsiooniline taluelu ja põlised kombed on suures osas taandunud, kannab tsirgupäev Setomaal ja laiemaltki siiani väärtust kogukondliku ning looduslähedase tähtpäevana. Nüüdisajal tähistatakse seda mitmel pool koolides ja lasteaedades lindudepäevana, kus vanu esivanemate teadmisi ühendatakse teadliku loodusharidusega.
Tsirgupäeva puhul on tavaks saanud meisterdada ja panna üles uusi pesakaste, luues sellega saabuvale linnurahvale sobivaid pesitsuskohti. Muuseumides ja kogukonnamajades korraldatakse aga vatskade küpsetamise õpitubasid, kus tutvustatakse seto toidupärandit ja vanu kombeid. Nii püsib tsirgupäeva sügavam tuum elus ka täna, sidudes inimesi looduse eluringi ja kevade uuenemisega.