Toomapäev eesti rahvakultuuris 2025
Toomapäev märgib eesti rahvakalendris sügistalve taandumist ja jõuluaja algust, langedes kokku talvise pööripäevaga. Selles kriitilises pöördepunktis tuli peletada pimeduse väed ning aidata kaasa valguse ja elujõu uuele algusele. Artikkel tutvustab toomapäeva muistseid uskumusi, Tahma-Tooma väljakihutamist, rangelt järgitud töökeelde ja traditsioonilisi pühadetoite.
Millal on toomapäev 2025?
Toomapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 21. detsembril.
2025. aastal on toomapäev pühapäeval, 21.12.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Pööripäeva tähendus ja vana päikeseaasta lõpp
Toomapäev paigutub talvise pööripäeva kanti, olles vanarahva silmis vana päikeseaasta viimne tähis. Asudes Skandinaavia ja germaani kultuuriruumide mõjualas, kannab eesti rahvakalender kummagi traditsiooni selgeid märke. Skandinaavia maades märgiti toomapäevaga uue aasta ametlikku algust ja jõulurahu kehtestamist.
Pööriaega tajuti kriitilise ja ohtliku murdehetkena, kuna sügavaim pimedus oli saavutanud haripunkti ning vana eluring hakkas kustuma. Seepärast sisaldas toomapäeva pärimus palju maagilisi kombeid, mille abil tõrjuti eemale halbu vägesid ning toetati päikese taassündi. Päikesele uue rammu andmiseks ja eelseisva eluringi kaitseks viidi läbi tõrje- ja kaitsetalitusi, kus põlised paganlikud uskumused sulandusid kokku kristliku kihistusega.
Apostel Tooma seos surmahaldja ja kohaliku usundiga
Kirikukalendri järgi on päev pühendatud apostel Toomale, kelle nime tuntakse piibliloos tema esialgse kahtlemise ja skeptilisuse tõttu seoses Kristuse ülestõusmisega. Pärimuse kohaselt rändas Toomas pärast Kristuse surma misjonitööle Indiasse, kus ta hukati ning maeti Madrase lähistele. Tema säilmed viidi 394. aastal Edessasse, hiljem Egeuse mere kaudu Itaaliasse Abruzzosse. Apokrüüfid omistavad talle taevase palee ehitamise India kuningale, mis tegi temast ehitajate ja arhitektide kaitsepühaku, ning oma vaimse pimeduse tõttu sai temast ka pimedate patroon.
Eesti rahvausundis omandas Tooma kuju aga hoopis teistsuguse, sünge ja arhailise tähenduse. Vähemalt 17. sajandist pärinevate kirjalike allikate põhjal peeti Toomast katku ja teiste ränkade haiguste patrooniks, kelles kehastus muistne surmahaldjas. Teda seostati ka hingede rändamisega, ehkki tavapärane hingedeaeg jäi pigem sügisesse. Kraasna eesti asunduses säilisid 19. sajandi lõpuni ohvritavad ja loitsud, kus Tooma poole pöörduti kui maajumala, karjakaitsja ning piksekahju ja põua peletaja poole. Rannarahvas aga pööras talve hakul paadid kummuli ning valas nende põhjale õlut ohvrianniks.
Tahma-Tooma väljakihutamine ja kodune suurpuhastus
Toomapäeva üheks kesksemaks tavaks kujunes Tahma-Tooma, Must-Tooma või Jõulu-Tooma talust väljaajamine. See kuju kehastas sügise vältel eluruumidesse siginenud laiskust, räpasust, lohakust ja mustust. Selle sümboolseks eemaldamiseks tehti vanadest rõivastest, õlgedest ja kaltsudest inimesetaoline nukk, mis viidi hämaruse varjus salaja naabertallu ukse taha.
Kui pererahvas nuku leidis, tuli seda vemmeldada ja toimetada viivitamatult edasi järgmisse majapidamisse. Kodu, kes ei taibanud Tahma-Toomast õigel ajal märgata või ei saanud temast lahti, pidi uskumuse järgi leppima terve järgmise aasta laiskuse ja lohakusega. Sageli rändas nukk salaja perest peresse kuni uue aastani, tehes uusaastahommikul häbi sellele perele, kelle ukse tagant ta viimasena leiti.
Välise nukuajamisega käis kaasas põhjalik eluruumide suurpuhastus. Toomapäeval pesti puhtaks sauna kerisekivid, küüriti toad ja viidi välja viimnegi tolm ja praht. Vaid hoolikalt puhastatud koda oli valmis jõulurahu vastuvõtmiseks ning kaitses peret haiguste ja kurja eest.
Töökeelud ja ettevalmistused pühadeajaks
Toomapäevaga algas jõuluaeg, mis tõi kaasa igapäevaste argitööde seiskamise. Teha tohtis ainult neid toimetusi, mis olid otseselt seotud pühade ettevalmistamisega, eelkõige koristamist, kraamimist ja toiduvalmistamist. Suuremaid töid välditi rangelt, et mitte rikkuda algavat püha ega tõmmata majapidamisele õnnetust.
Eriti hoolsalt hoiduti ringiratast või päripäeva toimuvatest tegevustest, mistõttu ketramine ja vilja jahvatamine olid rangelt keelatud. Kuna vokiratta ja veskikivi pöörlemine seostus päikese teekonnaga, kardeti, et see takistab päikese uuenemist ja pöördumist. Samuti oli rangelt keelatud metsas puude raiumine ja nende koju toomine, et austada looduse talvist rahu.
Pühadetoidud, õlletegu ja toomaskäijad
Toomapäeval tehti algust pühaderoogade valmistamisega, mis vältas kuni jõululaupäevani. Pühade tarbeks tapeti loomi, pandi liha soola ning küpsetati leiba ja tehti vorste. Rituaalse toiduna söödi seapead, mis pidi tagama majapidamises sigade hea edenemise ja kosumise uuel aastal. Toomapäeva lahutamatuteks kaaslasteks olid ka pähklid ja koduõlu.
Põhja-Eestis ja saartel oli keskseks toiminguks õlle pruulimine. Levinud uskumuse kohaselt läks toomapäeval „Toomas tõrde“, mis tähendas õlle head käimaminekut ja külluslikku saaki. Teisalt oli mõnes kihelkonnas toomapäeval ja vahetult enne seda õlletegu keelatud, kuna kardeti, et Toomas rikub joogi ära või see ei hakka käima.
Saaremaal liikusid toomapäeval ringi valges riietuses maskeeritud mehed – nn toomad või jõulutoomad –, kes käisid taludes õlut maitsmas ja pühi kuulutamas. Nende valget rüüd on seostatud hingede liikumisega, ent mustades kasukates ja tahmase näoga toomad sümboliseerisid aastalõpu kurje jõude. Sageli oli toomastel kaasas kaigas või toobripuu, millega tantsides rütmiliselt vastu põrandat taoti, et peletada pimedust ja tähistada pühade saabumist.