Tabanipäev / tehvanusepäev 2025
Teisel jõulupühal ehk 26. detsembril tähistatav tabanipäev tähistas talurahva kalendris pühaliku kodurahu asendumist hoogsa suhtlemise ja külastustega. See tähtpäev leidis kindla koha eeskätt Põhja-Eesti rannarahva seas, kes pühendas päeva hobuste jõu ja vastupidavuse kindlustamisele ning võttis vastu maskeeritud tabanisante. Käesolev artikkel käsitleb tabanipäeva kultuurilisi juuri, loomatervise heaks tehtud rituaale ja rannikule omast sanditamistraditsiooni.
Millal on tabanipäev (tehvanusepäev) 2025?
Tabanipäev (tehvanusepäev) on eri aastatel samal kuupäeval - 26. detsembril.
2025. aastal on tabanipäev (tehvanusepäev) reedel, 26.12.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tabanipäeva ajalooline taust ja koht rahvakalendris
Kirikukalendri järgi on 26. detsember pühendatud esimesele kristlikule märtril püha Stefanusele. Tema nimest mugandusid eesti keelde rahvalikud nimekujud Tehvanus, Tehvan ja Taban. Kuna Kesk- ja Põhja-Euroopa maades kujunes Stefanusest hobuste ning tallitööliste taevane kaitsja, põimusid kiriklik tähtpäev ja varasemad karjakasvatusega seotud uskumused tihedalt üheks tavade kogumiks.
Eestis ei olnud tabanipäeva pühitsemine üle maa laialdaselt levinud. 19. sajandil tunti seda kommet eelkõige Soome lahe rannikuvöötmes ja saartel, kus tihedad kultuuri- ja kaubandussidemed üle lahe asuva Soomega aitasid taval püsida – soomlastele on tapaninpäivä olnud sajandeid üks talve peamisi pühi. Samal ajal täitis see päev olulist piiritähist jõulude ajakavas: kui jõululaupäeval ning esimesel pühal nõuti ranget kodus püsimist ja vaikust, siis tabanipäeval see keeld lakkas ning algas vilgas külaskäikude ja lõbustuste aeg.
Hobustepüha kombetalitused ja loitsuline tervisehoid
Tabanipäeva tähelepanu keskmes oli hobune kui talu peamine tööjõud, uhkuseallikas ja asendamatu abimees. Kõik päeva toimingud olid seatud eesmärgiga tagada hobustele tulevaks aastaks hea tervis, viljakus ning nobedus. Juba 17. sajandi teises pooles talletas Johann Forselius eestlaste kohta teate, et Tehvanuse päeval ratsutati hoogsalt hobustega ja lasti neile aadrit, sest usuti, et see muudab loomad väledaks ning paneb nad jõudsalt kosuma.
Aadrilaskmist kasutati vanemas rahvameditsiinis laialdaselt profülaktikaks, et organismi enne kevadist tööperioodi puhastada ja turgutada. Lisaks kuulusid päeva juurde traditsioonilised lõbusõidud külateedel ja ümber kohaliku kiriku, kus pandi sageli proovile hobuste kiirus. Pühade puhul anti suksudele paremat sööki ning 20. sajandi alguse mälestuste järgi pakuti neile rituaalselt õlut või pesti õllega nende kõrvu. Selle toiminguga taheti tõrjuda haigusi ning tagada loomale erksus ja hea vastupidavus.
Tabanisandid ja kadakaste okstega vitsutamine
Põhjaranniku kultuuripildis paistsid silma tabanisandid, kelle tegevuses leidus palju sarnast läänesaarte jõulusantide ning sügiseste mardisantidega. Sanditajateks käisid enamasti mehed, kes tõmbasid selga pahupidi pööratud karvased kasukad ning määrisid oma näod tahmaga või katsid need muul viisil. Tabanid liikusid talust tallu jalgsi või saabusid hoopis ratsa, mis tegi rongkäigu lärmakaks ja vaatemänguliseks.
Tabanisantide lahutamatuks tunnuseks olid rohelised kadakaoksad. Eluruumi astudes hakati kadakaokstega pererahvast ja lapsi kergelt lööma ehk vitsutama. Sellel toimingul oli selge maagiline ja õnnistav tähendus: kadaka visa elujõud pidi kanduma inimestele, tagades uueks aastaks tugeva tervise, nobeduse ning peletades laiskuse. Sandid esitasid laule, viskasid nalja ja tembutasid, oodates pererahvalt tasuks pühadeõlut ja meelepärast suupistet.
Rehetoa ruumiline piir ja tabanite vastuvõtukombed
Ehkki tabanisantide külaskäik tõi reheall ja kambris palju elevust, peeti nende võõrustamisel rangelt kinni pärimuslikest reeglitest. Arhiiviteadete kohaselt ei palutud ega lubatud sante kunagi eluruumi tagumisse ossa, kus asus pere puhtam ja püham ala. Sanditajate toimetamine piirdus eranditult tare eesmise ruumiga sissepääsu lähedal.
Seda piiri tähistas rehetoas kindlalt aampalk, mis ulatus ühest seinast teise ning toestas umbahju. Aampalk märkis sümboolset eraldusjoont oma ja võõra maailma vahel ning sellest sügavamale ei tohtinud tabanisandid astuda. Ukse ja ahjusuu vahelisel alal lauldi oma laulud, küsiti mõistatusi ja võeti peremehe käest vastu õllekann. Kui kombetalitused olid tehtud ja kostitus kätte saadud, lahkus tabanite seltskond lauluga järgmisse peresse, kandes soove edasi tervele külale.