Tabanipäev / tehvanusepäev 2025
Tabanipäev, mida tuntakse ka tehvanusepäevana, oli Eesti põhjarannikul tähistatav eriline hobustele pühendatud tähtpäev. Sel päeval pöörati loomadele suurt tähelepanu: neile pakuti õlut ja nendega võeti ette pidulikke sõite. Traditsiooni lahutamatu osa olid tabanisandid, kes tõid taludesse elevust ja rõõmu oma põnevate viguritega.
Millal on tabanipäev (tehvanusepäev)
Tabanipäev (tehvanusepäev) on eri aastatel samal kuupäeval - 26. detsembril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tabanipäeva ja tehvanusepäeva muistsed traditsioonid
Tabanipäev kujutas endast Eesti põhjarannikul äärmiselt olulist ja omapärast tähtpäeva, mis oli täielikult pühendatud hobuste heaolule. Selle päeva tavad olid unikaalsed: hobustele ei pakutud mitte ainult puhast vett, vaid neile jooti ka õlut, ning uskumuste kohaselt pesti hobuste kõrvu õllega, et tagada loomade tervis ja vastupidavus. Üks kesksemaid tegevusi oli hobustega sõitmine, mis sageli tipnes piduliku ringiga ümber kohaliku kiriku. Et hobused oleksid eeloleval aastal veelgi väledamad, tugevamad ja tervisest pakatavad, oli levinud kombeks neile aadrit lasta. Pidustuste sotsiaalsema poole moodustasid tabanisandid – mehed, kes olid end peitnud karvastesse tagurpidi pööratud kasukatesse ja määrinud oma näod tahmaga tundmmatuks. Need sandid võisid saabuda nii ratsa kui ka jalgsi, kandes endaga kaasas kadakaoksi. Pererahva ukse taga algas suur trall, laulmine ja vigurdamine, kuid sissepääsu puhul kehtis range reegel: sante tuppa edasi ei kutsutud. Nad pidid jääma läve lähedale ega tohtinud mingil juhul ületada aampalki, mis tähistas piiri toa ja köögi vahel. Oma olemuselt ja lauluviisidelt meenutasid nad paljuski mardisante, hoides elus rannarahva iidseid uskumusi.
Tabanipäev: Eesti ranniku hobuste ja vigurite püha
Tabanipäev kujutab endast üht vanapärast ja tähelepanuväärset hobustele pühendatud tähtpäeva, mille juured ulatuvad sügavale Eesti põhjaranniku ajalukku. Juba 17. sajandil on seda päeva maininud ja kirjeldanud tuntud kroonik Johann Forselius, viidates selle pikaajalisele traditsioonile. Sel päeval oli keskne roll hobuste tervise kindlustamisel, milleks kasutati erinevaid rituaale nagu aadri laskmine, et tagada loomade väledus ja jõud. Lisaks pakuti hobustele õlut ja nende kõrvu pesti õllega, mis oli sümbolväärtusega tegu loomade pühitsemiseks. Pidustused kulmineerusid ratsasõitudega, kus tihti võeti ette teekond ümber kiriku. Rahva seas tekitasid aga enim elevust tabanisandid – mehed, kes kandsid karvaseid kasukaid ja kelle näod olid tahmaga mustaks tehtud. Nad olid tuntud oma laulude ja vigurite poolest, pakkudes pererahvale meelelahutust otse lävel. Oluline oli jälgida vana reeglit: tabanisandid ei tohtinud kunagi siseneda üle aampalgi, mis eraldas toa teistest ruumidest. Oma olemuselt meenutasid nad mardisante, kuid olid suunatud just selle päeva tähistamisele. Kokkuvõttes oli tabanipäev rõõmus, elav ja rikkaliku rahvapärimusega sündmus, mis liitis kogukonda.