Süütalastepäev 2025
28. detsembril tähistatav süütalastepäev kuulub jõuluaja tõsisemate tähtpäevade hulka, põimides omavahel pühademeeleolu ja sügava leina. See mälestuspäev viib meid Uue Testamendi süngete sündmusteni, mil kuningas Herodes lasi hävitada Petlemma väikelapsed. Käesolev artikkel avab päeva ajaloolised ja usulised tagamaad ning selgitab, kuidas seda püha ja sellega seotud keelde eesti rahvatraditsioonis mõisteti.
Millal on süütalastepäev 2025?
Süütalastepäev on eri aastatel samal kuupäeval - 28. detsembril.
2025. aastal on süütalastepäev pühapäeval, 28.12.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Piiblilugu ja süütalastepäeva ajaloolised juured
Süütalastepäeva aluseks olev lugu pärineb Matteuse evangeeliumist ja leiab aset vahetult pärast Jeesuse ilmaletulekut. Juudamaad valitsenud kuningas Herodes sai Hommikumaa tarkadelt teate vastsündinud „juutide kuningast“, mis vallandas temas meeleheitliku hirmu oma ainuvõimu kaotamise ees. Kui selgus, et targad ei pöördunudki Jeruusalemma tagasi lapse asupaika avaldama, rakendas Herodes julma ettevaatusabinõud: ta andis korralduse tappa Petlemmas ja selle naabruskonnas kõik kuni kaheaastased poisslapsed.
Jeesuslaps jäi sellest veresaunast puutumata tänu Joosepile unes ilmunud ingli hoiatusele, mille järel püha perekond põgenes Egiptusesse. Olgugi et see kuulub pühakirja kõige kurvemate lehekülgede hulka, on hukkunud lapsi kristlikus kirikus alati kõrgelt austatud. Neid peetakse kristluse kõige esimesteks märtriteks, kes andsid oma elu Lunastaja nimel juba enne seda, kui suutsid oma usku sõnades väljendada.
Tähendus kirikukalendris ja päeva tähistamise kord
Petlemma laste mälestamine tekkis kristlikus kirikus juba 4. ja 5. sajandil. Lääne kirikutraditsioonis määrati mälestuspäevaks 28. detsember, mis järgneb vahetult jõuludele ning püha Stefanose ja apostel Johannese mälestamisele. Liturgiline teenistus kannab sel päeval leina ja märtrisurma vaimu, mistõttu tarvitatakse sümboolse värvina kas meeleparandust ja leina märkivat lillat või märtrite verevalamisele viitavat punast.
Katoliku ja anglikaani kirikukultuuris kannab see tähtpäev nimetusi *Sancti Innocentes* või *Childermas*. Euroopa kloostrikoolides ja kogudustes kujunes ajaloo vältel tava anda sel päeval lastele või noorimatele vendadele sümboolne meelevald ning teatud eesõigused. Säärased traditsioonid tuletasid meelde väetite ja kaitsetute erilist väärtust kristlikus maailmapildis ning rõhutasid nõrgemate eest hoolitsemise kohustust.
Õnnetu päev ja uskumused eesti rahvakalendris
Eesti talurahva kalendris jäi süütalastepäev suuremate kiriklike pühade varju ja sulandus peamiselt pikema jõuluperioodi osaks. Sellest hoolimata kujundas piibellik traagika päevale selgelt rusuva varjundi, mistõttu seda arvati üheks aasta õnnetumaks ajaks. Laste hukkamise verine lugu tekitas inimestes hirmu, et sel päeval on liikvel halvad väed ning jumalik kaitse on inimestest eemale tõmbunud.
Eraldi uskumus puudutas süütalastepäeval sündinute elusaatust. Rahvas uskus kindlalt, et sel kuupäeval sündinud lapsel puudub õnn, tema teed saadavad alatasa raskused, haigused või ebaõnnestumised. Niisuguse tõekspidamise tõttu välditi 28. detsembril uute tööde käsilevõtmist, kokkulepete tegemist või reisile minekut, sest kardeti, et miski ei kanna head vilja.
Pühadeaja reeglid ja keelatud tööd süütalastepäeval
Kuna süütalastepäev jäi jõulude ja uue aasta vahele, kehtisid sel ajal kõik pühaderahu traditsioonid. Harilikke argiseid töid välditi ja aega veedeti rahulikus koduses ringis. Kõige karmimad keelud käisid naiste tubaste käsitööde, eeskätt ketramise ja kudumise kohta. Nimelt peljati, et ketramine süütalastepäeval teeb viga lambakarjale ning rikub ära tulevase villa- ja linasaagi.
Paiguti alustati süütalastepäeval juba ettevalmistusi saabuva uue aasta vastuvõtuks. Taredest viidi välja põrandat katnud pühadeõled ja -heinad ning pühiti kokku jõulupraht. See sümboolne koristus andis märku jõulude kõrghetke möödumisest ning uue kalendriaasta lähenemisest, rikkumata samal ajal pühadeajale ette nähtud rahu ja vaoshoitust.