Simunapäev 2025
28. oktoobril tähistatav simunapäev mälestab kirikukalendris apostleid Siimonit ja Juudas Tadeust ning märgib rahvapärimuses talve ja külmade saabumist. Kuigi püha on tänapäeval laiemalt vähetuntud, püsib sellest kõnelev tuntud ilmavanasõna veekogude kaanetamahakkamise kohta visalt elus. Käesolev ülevaade tutvustab simunapäeva vaimulikku tähendust, ilmatarkusi, naaberrahvaste kombeid ning seost Simuna kihelkonnaga.
Millal on simunapäev 2025?
Simunapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 28. oktoobril.
2025. aastal on simunapäev teisipäeval, 28.10.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Apostlite Siimoni ja Juudas Tadeuse usuline taust
Kristlikus kirikukalendris on 28. oktoober pühendatud kahele Jeesuse apostlile: Siimon Seloodile (keda nimetatakse ka Kaananlaseks) ja Juudas Tadeusele (keda ei tohi segi ajada Juudas Iskariotiga). Pärimuse kohaselt rändasid mõlemad esimese sajandi usukuulutajad koos Pärsia aladel, kuulutades kristlust, ning võtsid seal vastu ka märtrisurma. Kuna nad hukkusid üheskoos, on läänekirikus neid läbi sajandite mälestatud ühel ja samal päeval. Hiljem, 6. ja 7. sajandil, toodi pärimuse järgi apostlite säilmed Rooma, kus need puhkavad Peetri kirikus.
Ikonograafias ja kristlikus sümbolikas kujutatakse neid tihti kindlate atribuutidega. Anglikaani ja luterlikus traditsioonis seostatakse Siimonit sageli kalaga, viidates tema varasemale elukutsele kalurina, või saega, millega teda pärimuse järgi piinati. Seetõttu peetakse Siimonit puuraiujate patrooniks. Juudas Tadeust seevastu kujutatakse sageli laeva, saua või ristiga. Katoliiklikus pärimuses on Juudas Tadeus saanud laialdaselt tuntuks kui lootusetute ja ränkade elujuhtumite eestkostja, kelle poole pöördutakse siis, kui inimlikku lahendust enam ei paista.
Külma saabumine ja vete kaanetamist märkiv ilmatarkus
Eesti rahvakalendris paigutub simunapäev hilissügisesse aega, mil põllutööd olid lõppenud ning loodus valmistus talviseks puhkuseks. Erilisi kombeid või suuri pidustusi selle päevaga ei kaasnenud, kuid talurahva jaoks oli see oluline tähtaeg ilmamuutuste jälgimisel. Päev tähistas aega, mil esimesed püsivamad külmad hakkasid maad katma ning siseveekogudele tekkis õhuke jääkiht.
Selle loodusnähtuse kohta käib üks eesti ilmapärimuse tuntumaid kõnekäände: „Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni.“ Sildade tegemine tähendab siin veekogude esimest kaanetamist ja jää tekkimist, mis võimaldas vanasti liikuda üle rabade ja jõgede. Nigulapäev (6. detsember) tähistas aga aega, mil talvekülm pidi need sillad lõplikult paksuks ja kindlaks muutma. Kui simunapäeval oli juba külm ja vesi jääs, usuti, et talv tuleb varajane ning püsiv.
Hingedeaja piiritähis ja tavad naaberrahvaste juures
Vanemates trükistes ja kalendrites on simunapäeva sageli märgitud hingedeaja lõpuks. Kuigi hingedeaeg oli Eestis piirkonniti erineva kestusega – ulatudes vahel mihklipäevast mardipäevani –, oli oktoobri lõpp paljudes kohtades see hetk, mil esivanemate hingedele mõeldud vaikne ja pühalik periood jõudis haripunkti või lõpule lähemale. Pärast seda oodati juba mardipäeva kärarikkamat ja elavamat tähistamist.
Sarnane arusaam simunapäevast kui hingedeaja piirist oli levinud ka lätlaste seas, kelle folklooris lõppes just sellel päeval esivanemate vaimude aeg (veļu laiks). Kesk-Euroopas, eelkõige saksa kultuuriruumis, oli simunapäev seotud rangete töökeeldudega. Nimelt oli sel päeval keelatud ketramine ja muud linatööd. Arvati, et ketrustöö tegemine simunapäeval võib tuua ebaõnne majapidamisele ja loomadele, samuti peeti seda lugupidamatuseks läheneva talveaja vaimude vastu.
Simuna kirik ja kohapärand Eestis
Kuigi simunapäev ei kuulunud eesti talurahva kõige suuremate pühade hulka, on see jätnud sügava jälje Eesti kultuurmaastikku ja toponüümikasse. Lääne-Virumaal asuv Simuna alevik ja ajalooline Simuna kihelkond on saanud oma nime just nimipühaku järgi. Simuna kirik, mis rajati juba 13. sajandil ühe piirkonna vanima pühakojana, on pühitsetud apostlitele Siimonile ja Juudale.
Kiriku kaudu kinnistus pühakute nimi kohalikus kõnepruugis ning kandus edasi kogu kihelkonna nimetusse. Katolikuajal oli kiriku nimepühaku mälestuspäev kohapeal tähtis kirikupüha, mis tõi kokku ümbruskonna rahva. Pärast reformatsiooni taandusid pühakukultuse kiriklikud rituaalid, kuid kohanimi ja pärimus sidusid 28. oktoobri tähtpäeva lahutamatult Simuna piirkonna identiteediga.