Rahvusvaheline märgalade päev 2025
Igal aastal 2. veebruaril peetav rahvusvaheline märgalade päev tuletab meelde soode, rabade, lammide ja rannikualade üliolulist osa maakera elurikkuse säilimisel. Tähtpäevaga meenutatakse 1971. aastal sõlmitud rahvusvahelist märgalade konventsiooni, mis lõi aluse vee- ja märgalakoosluste ülemaailmsele kaitsele ning läbimõeldud majandamisele. Käesolevas artiklis vaatleme märgalade kaalukat rolli kliima tasakaalustamisel ja veerežiimi hoidmisel, tutvustame Eesti silmapaistvaid märgalasid ning selgitame kahjustatud elupaikade taastamise tähtsust.
Millal on rahvusvaheline märgalade päev 2025?
Rahvusvaheline märgalade päev on eri aastatel samal kuupäeval - 2. veebruaril.
2025. aastal on rahvusvaheline märgalade päev pühapäeval, 02.02.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvusvaheline päev |
Ramsari konventsiooni sünd ja päeva taust
Märgalade päeva kujunemislugu ulatub 1971. aasta 2. veebruari, mil Iraani linnas Ramsaris kirjutati alla valitsuste vahelisele leppele, mida tuntakse laialdaselt Ramsari konventsioonina. Tegemist oli ühe esimese ülemaailmse kokkuleppega, mis seadis eesmärgiks ühe kindla ökosüsteemitüübi elurikkuse kaitsmise ja selle mõistliku kasutuse. Kuigi esialgne tähelepanu koondus eeskätt veelindude elupaikade hoidmisele, on aastate jooksul üha selgemalt mõistetud märgalade laiemat ja mitmetahulisemat ökoloogilist tähendust.
Suuremas ulatuses hakati märgalade päeva tähistama 1997. aastal ning 2021. aastal kuulutas ÜRO Peaassamblee selle ametlikuks üleilmseks tähtpäevaks. Igal aastal valitakse päevale kindel teema, mis toob nähtavale seosed märgalade käekäigu, inimkonna heaolu, kliimamuutuste pidurdamise ja puhta magevee säilimise vahel.
Märgalade keskne tähtsus Maa looduslikes protsessides
Märgalade hulka kuulub terve rida eripalgelisi elupaiku: madal- ja siirdesood, lagesood ja rabad, jõeluhtade pinnased, järvede ning vooluveekogude kaldavööndid, samuti madalaveelised rannikumered ja lõukad. Sageli võrreldakse neid hiiglaslike looduslike käsnadega. Paduvihmade või lumesulamise aegu imavad märgalad endasse suure hulga pinnavett, hoides sellega ära ulatuslikke üleujutusi allavoolu asuvatel aladel. Põuastel kuudel seevastu loovutavad nad talletatud vett järk-järgult, tagades jõgedes püsiva vooluhulga ja toetades põhjavee stabiilsust.
Ühtlasi töötavad märgalad tõhusate looduslike filtritena, sidudes ja setitades üleliigseid toitaineid enne, kui vesi jõuab suurematesse veekogudesse või imbub põhjaveekihtidesse. Samuti on märgaladel erakordne võime siduda ja ladestada süsinikku. Kuigi turbasood võtavad enda alla vaid ligikaudu kolm protsenti planeedi maismaast, on neisse talletatud umbes kaks korda rohkem süsinikku kui kõigisse maailma metsadesse ühtekokku. See muudab heas seisundis märgalad möödapääsmatult vajalikeks liitlasteks võitluses üleilmse kliimasoojenemisega.
Eesti märgalade eriline väärtus ja rahvusvaheline tunnustus
Eesti kuulub märgalade osakaalult Euroopa silmapaistvamate riikide sekka, kus sood ja soostunud alad katavad märgatava osa maapinnast. Meie heas seisus püsinud loodus pakub turvalist varupaika liikidele, kelle elualad on Lääne-Euroopas inimtegevuse ja maastikumuutuste tagajärjel hävinud või kes on sealt täielikult kadunud. Erilist looduskaitselist väärtust omavad meie ulatuslikud lagesood, puisrabade mosaiikmaastikud, mitmekesise taimestikuga madalsood ning pikaajalise karjatamisega hooldatavad rannaniidud.
Pärast iseseisvuse taastamist sai Eestist Ramsari konventsiooni täieõiguslik liige. Praeguseks kuulub rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimekirja 17 Eesti ala kogupindalaga üle 300 000 hektari. Tuntuimate Ramsari alade seas on Matsalu rahvuspark – mis omas rahvusvahelist tunnustust juba enne ametlikku liitumist –, samuti Soomaa, Alam-Pedja, Endla ja Emajõe Suursoo. Need maastikud ei ole üksnes haruldaste eluvormide püsielupaigad, vaid toimivad ka kriitilise tähtsusega rändepeatuskohtadena miljonitele arktilistele veelindudele.
Märgalade ohutegurid ja taastamistegevused
Suurest ökoloogilisest tähtsusest hoolimata kuuluvad märgalad maailma enim ohustatud elupaikade hulka. Möödunud sajandil viidi nii Eestis kui ka paljudes teistes maades läbi massilisi maaparandustöid eesmärgiga laiendada põllu- ja metsamaid. Kraavitamise ja kuivendamise tõttu alanes veetase, mille tagajärjel hakkas kuivama jäänud turvas lagunema ning varasemad süsinikutalletajad hakkasid atmosfääri eritama suures koguses kasvuhoonegaase. Paralleelselt sellega kahanesid ja killustusid tundlike sooliikide elutingimused.
Viimastel kümnenditel on peamine tähelepanu pööratud kahjustatud alade elustamisele. Eestis on ellu viidud mitmeid ulatuslikke looduskaitseprojekte, kus suletakse kunagisi kuivenduskraave, rajatakse veevoolu pidurdavaid paise ning taastatakse algne veerežiim. Niisugused tööd loovad tingimused tüüpiliste sooliikide, sealhulgas turbasammalde ja teiste rabataimede tagasitulekuks, käivitades uuesti sajanditepikkuse turba tekke ja süsiniku sidumise.
Mida saab igaüks märgalade hoidmiseks teha
Märgalade hea käekäigu eest seismine ei ole ainuüksi teadusasutuste ja riigi ülesanne, vaid sellesse saab oma panuse anda iga loodusesõber. Soodes ja rabades liikudes tuleks püsida tähistatud matkaradadel ja laudteedel, et mitte vigastada tundlikku turbapinda ja taimkatet, mille taastumine võib kesta aastakümneid. Lindude pesitsus- ning rändeajal on oluline arvestada kehtestatud liikumispiirangutega, et võimaldada tiivulistele häirimatut puhkust.
Igapäevaelus saab märgalasid toetada läbimõeldud tarbimisvalikutega. Koduses aiapidamises tasub eelistada turbavabasid kasvusubstraate ja komposti, mis vähendab nõudlust tööstusliku turbakaeve järele. Samuti tasub kaasa lüüa kohalikes looduskaitsealgatustes, tarbida vett säästlikult ning levitada teadmisi märgalade kui asendamatute elukeskkondade tähtsusest.