Rahvusvaheline maailma põlisrahvaste päev 2025
Rahvusvaheline maailma põlisrahvaste päev on pühendatud algupäraste rahvaste õiguste tagamisele, nende pärandkultuuri hoidmisele ning ajaloolise ülekohtu leevendamisele. Tähtpäev suunab avalikkuse ja riikide pilgud sellele, mil määral mõjutavad kaasaegsed majanduslikud ja ühiskondlikud protsessid põliskogukondade igapäevast elukeskkonda. Sellest artiklist saab ülevaate tähtpäeva ajaloost, põliskogukondade võtmerollist maailma elurikkuse hoidmisel ning katsumustest, millega seisavad silmitsi ka meile lähedased soome-ugri hõimurahvad.
Millal on rahvusvaheline maailma põlisrahvaste päev 2025?
Rahvusvaheline maailma põlisrahvaste päev on eri aastatel samal kuupäeval - 9. augustil.
2025. aastal on rahvusvaheline maailma põlisrahvaste päev laupäeval, 09.08.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvusvaheline päev |
Tähtpäeva alguslugu ja rahvusvaheline tunnustamine
Põlisrahvaste päeva tähistamise tava sai alguse Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis 1994. aasta detsembris, mil peaassamblee määras 9. augusti ametlikuks üleilmseks tähtpäevaks. Valitud kuupäeval on sümboolne tähendus: 1982. aasta 9. augustil kogunes esmakordselt Genfis ÜRO põlisrahvaste töörühm, mis lõi aluse sihipärasele dialoogile põliselanike inimõiguste ning rahvusvahelise õigusliku staatuse üle.
Märgiliseks verstapostiks kujunes 2007. aastal heaks kiidetud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon (UNDRIP). Nimetatud dokument sõnastas selgelt põlisrahvaste enesemääramisõiguse, õiguse oma maadele, valdustele ja loodusvaradele, sätestades ühtlasi nõude saada nende vaba, eelnev ja informeeritud nõusolek enne neid mõjutavate otsuste vastuvõtmist. Rahvusvaheline tähtpäev annab igal aastal võimaluse hinnata, kuidas need normid praktikas toimivad, ning tuletada valitsustele meelde võetud kohustusi.
Kes on põlisrahvad ja milline on nende kultuuriline pärand?
Maakeral elab hinnangute kohaselt üle 470 miljoni põliselaniku ligikaudu 90 riigis, mis moodustab alla kuue protsendi kogu maailma rahvaarvust. Põlisrahvastele on omane tugev ajalooline ja vaimne seotus oma põliste aladega, omaette väljakujunenud ühiskonnamudel ning püüdlus hoida esivanemate pärandit, tavasid ja eluviisi eraldiseisva identiteedina suuremate riiklike struktuuride sees.
Põliskogukonnad kannavad endas erakordset kultuurivaramut. Olgugi et nad moodustavad vaid murdosa inimkonnast, kõneldakse nende seas valdavat osa maailma enam kui seitsmest tuhandest keelest. Iga põliskeele hääbumisega kaob korvamatu osa inimkonna maailmatajust, pärimusest ja mütoloogiast, samuti ainulaadsed teadmised kohalikust elusloodusest, mida ei ole võimalik teiste keelte kaudu täiel määral asendada.
Elurikkuse hoidjad ja traditsioonilised teadmised
Põlisrahvaste päeva üks peamisi fookusi on algupäraste kogukondade asendamatu panus planeedi elupaikade ja loodusvarade kaitsesse. Uurimused näitavad, et umbkaudu 80 protsenti maakera allesjäänud bioloogilisest mitmekesisusest paikneb just põlisrahvaste asustatud või hallatavatel maa-aladel. Troopilised vihmametsad, tundrad, mäestikud ning märgalad on säilinud kõige tervemalt aladel, kus traditsioonilised elatusviisid on jäänud häirimata.
Põlvest põlve edasi antud ökoloogilised teadmised pakuvad väärtuslikku tuge nüüdisaegsete kliima- ja keskkonnamurede lahendamisel. Põlisrahvaste viljeldav säästlik maaharimine, looduslähedane metsamajandus ja tasakaalustatud kalapüük näitavad ilmekalt, kuidas toota elatist ilma keskkonda kurnamata ning säilitades looduse loomuliku uuenemisvõime.
Tänapäeva väljakutsed: maade hõivamisest kliimakriisini
Rahvusvahelistest kokkulepetest hoolimata on põlisrahvad endiselt üks maailma haavatavamaid elanikkonnarühmi. Paljud kogukonnad kannatavad oma põlismaade kaotamise all, mida põhjustavad maavarade kaevandamine, laiaulatuslik metsaraiumine, tööstuslik põllumajandus ja taristu arendamine. Kodualade võõrandamine või reostumine hävitab põlise majandusaluse ja tõukab inimesi suurlinnade äärealadele, kus neid varitsevad vaesus ja ühiskondlik tõrjutus.
Maaprobleemide kõrval puutuvad põliskogukonnad sageli kokku ebavõrdsusega tervishoiuteenuste, hariduse ja õigusabi kättesaadavuses. Samuti tabavad kliimamuutused esimesena just neid piirkondi – näiteks Arktikat või Vaikse ookeani saarestikke –, kus kerkivad temperatuurid ja äärmuslikud ilmastikuolud teevad aastasadadega juurdunud elatusalad, nagu põhjapõdrakasvatuse või rannapüügi, äärmiselt keeruliseks.
Soome-ugri seosed ja Eesti panus
Põlisrahvaste temaatikal on Eestis eriline kaal, kuna meid seob teiste soome-ugri rahvastega pikaajaline keeleline ja ajalooline sugulus. Euroopa Liidu ainsa ametlikult tunnustatud põlisrahvana elavad Põhja-Euroopas saamid, kelle asuala jaguneb Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa vahel. Saamide õigused oma keelele, kultuurile ja põhjapõdrakasvatuse tavadele on tänini pideva avaliku ning õigusliku debati teemaks.
Eesti ühiskond ja teadlased on aastakümneid panustanud idapoolsete sugulasrahvaste, näiteks maride, udmurtide, komide, neenetsite ja handide pärandi säilimisse. Hõimurahvaste programmide, akadeemiliste sidemete ja kultuurialase koostöö abil aidatakse hoida väiksemaid soome-ugri keeli ning juhitakse tähelepanu nende rahvaste muredele kiiresti muutuvas poliitilises ja majanduslikus olukorras.