Paasapäev 2025
Paasapäev ehk rahvapäraselt õunapüha kuulub Setomaa suvise pühadekalendri kõige kaalukamate sündmuste hulka. Igal aastal 19. augustil peetav tähtpäev liidab harmooniliselt õigeusu kiriklikud talitused, esivanemate austamise kalmistul ning meeleoluka külakirmase. Selles artiklis heidame pilgu paasapäeva usulistele alustele, saagi pühitsemise kommetele ja sellele, kuidas iidsed tavad püsivad elujõulistena ka tänapäeval.
Millal on paasapäev 2025?
Paasapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 19. augustil.
2025. aastal on paasapäev teisipäeval, 19.08.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Paasapäeva vaimne ja usuline taust
Õigeusu kirikukalendris tähistab paasapäev Issanda muutmise püha, mida slaavi traditsioonis tuntakse Preobraženije ehk Spasi nime all, millest tuleneb ka setokeelne sõna paasapäev. Püha tugineb Uue Testamendi kirjakohale, kus Jeesus ilmus oma jüngritele Taabori mäel kirkas jumalikus valguses koos prohvetite Moosese ja Eelijaga. Setomaal on sellest sündmusest kujunenud oluline kohalik kirikupüha ehk praasnik mitmes paigas, sealhulgas Obinitsas, Tailovas ja Seretsovas.
Kuna tegemist oli suve ühe oodatuima kirikupühaga, oli 19. sajandi lõpukümnenditel ja 20. sajandi alguses tavaks alustada päeva juba varahommikul kirikusse minemisega. Jumalateenistuse lahutamatuks ja pidulikuks osaks oli ristikäik, mille käigus vaimulikud ja kogudus liikusid kirikulippude ja ikoonidega ümber pühakoja ning kalmistu, jagades õnnistust nii osalejatele, loodusele kui ka peatselt algavatele sügistöödele.
Õunte pühitsemine ja uudseviljade maitsmine
Rahvakalendris on paasapäev kinnistunud eelkõige õunapühana, sest vanade uskumuste kohaselt ei tohtinud suviseid õunu enne seda päeva suhu võtta. Varahommikul viidi värskelt korjatud õunad kirikusse vaimulikule pühitsemisele ja alles pärast õnnistamist võis pere uue saagi vilju maitsta. Komme väljendas tänu maiste andide eest ning pidi pärimuse järgi tagama hea tervise ja rohke saagi ka järgmisel ringil.
Kahekümnenda sajandi alguses laienes uudseviljade söömise tava peale õunte ka teistele aiasaadustele. Paasapäevast alates hakati pühitsema ja lauale panema valminud aedherneid, marju ja varajasi pirne. Samuti oli see aeg, mil mesinikud võtsid esimest korda tarust värsket mett; värske mesi koos pühitsetud õuntega oli oodatud pidusöök, mida jagati lahkesti lastele, külalistele ja teistele kirikulistele.
Kalmistutraditsioon ja esivanemate mälestamine
Seto paasapäeva üheks omapärasemaks osaks on vahetu side kalmistuga, kuhu minnakse kohe pärast kiriklikku teenistust ja ristikäiku. Kui luterlikus traditsioonis tajutakse kalmistut valdavalt vaikse leinapaigana, siis setode kalmistupüha on elav ja soe kohtumine lahkunutega. Haudadele laotatakse linad, millele seatakse pühadetoidud: pirukad, kala, liha, kohupiim, pühitsetud õunad ning koduõlu.
Kalmistul viibimise keskne tava on toidu lahkelt pakkumine ja jagamine igale möödujale, keda kutsutakse lahkunute mälestuseks suutäit võtma. Inimesed jalutavad haudade vahel, vestlevad sugulaste ja ammuste tuttavatega, keda sageli nähakse vaid sel ühel päeval aastas, ning vahetavad uudiseid. Selline ühine eine haudadel tugevdab suguvõsa sidemeid ning hoiab mälestuse esivanematest kestvalt soojana.
Kirmas ja kogukondlik koosviibimine
Pärast kalmistul viibimist ja lahkunute mälestamist liigub pühademelu kodudesse ja külatänavatele. Peredes kaetakse rikkalikud toidulauad, kuhu kogunevad kokku sugulased ja head sõbrad, kellest mitmed saabuvad kohale teistest Eesti nurkadest või veelgi kaugemalt. Paasapäev on ajalooliselt olnud kindel tugipunkt, mille kaudu suguvõsad uuendavad sidet kodukoha ja oma juurtega.
Päeva edenedes kogunetakse kirmasele ehk traditsioonilisele külapeole, kus lauldakse seto leelot, tantsitakse ja tuntakse rõõmu koosolemisest. Peole lisavad hoogu mujalt tulnud laulikud ja pillimängijad, kes löövad kohalikega kampa ning toovad kaasa uut värskust. Kirmas peegeldab elavalt seto kultuuri ühtehoidvat vaimu, kus laul ja tants liidavad eri põlvkondi.
Paasapäeva kestvus ja tähendus tänapäeval
Tänapäevalgi on paasapäev Setomaal üks oodatumaid suursündmusi ning selle vaieldamatuks keskpunktiks on Obinitsa küla. Sealne Issanda Muutmise kirik, mis ehitati kogukonna sihikindla töö tulemusena keerulisel nõukogude ajal 1952. aastal, koguneb pühapäeval rahvast tulvil. Jumalateenistuse järel peetav traditsiooniline ristikäik kinnitab selle paikkondliku pärandi järjepidevust ja katkemist.
Alates 1990. aastatest on põlistele kommetele lisandunud kaasaegne kultuurielu. Obinitsa muuseumis ja selle ümbruses avatakse paasapäeval mitmesuguseid kunsti- ja käsitöönäitusi ning viiakse läbi õpikodasid, kus huvilised saavad seto käsitööd oma käega proovida. Nõnda ühendab paasapäev eneses iidse kirikutava, rikkaliku rahvapärimuse ja tänapäevase erksa kogukonnategevuse.