Nigulapäev 2025
Nigulapäev märgib Eesti rahvakalendris talve tegelikku saabumist ja on oluline ilmaennustuspäev. Erilist tähelepanu pälvis see püha Ida- ja Kagu-Eesti õigeusklikes piirkondades, iseäranis Setumaal. See on päev, mil külmakraadid kinnitavad kanda ning elustuvad vanad pärimused, mis peegeldavad meie esivanemate sidet loodusrütmide ja usuga.
Millal on nigulapäev
Nigulapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 6. detsembril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Nigulapäeva tähendus ja rahvakombed
Nigulapäeva tähistati Eestis kui olulist talve alguse tähist ja külmade ilmade kindlat märki. Rahvasuus levinud pärimuse kohaselt oli Siim see, kes tegi veele esimesed sillad ehk jääkirme, kuid Nigul oli see, kes need lõplikult ja tugevalt kinni needis, tuues kaasa püsiva pakase. Setumaal, kus püha oli eriti au sees, kutsuti Nigulat südamlikult Mikulaks ning selle päeva puhul korraldati pidulikke ristikäike. Huvitav on märkida, et Saaremaa uskumuste kohaselt peeti just nigulapäeva ööd aasta kõige pikemaks. Vanarahva seas liikus ka värvikas kujund, et sel ööl väsib isegi kotkas puuoksal hoidmisest ja kukub väsimusest alla. Veel 18. sajandil seostati seda päeva karjapühaga, kuid 19. sajandi lõpuks hakkas traditsioon hääbuma, jäädes püsima vaid üksikutes külades. Teatud piirkondades peeti nigulapäeval ka küla ühiseid pühasid ja viidi läbi viljakusriitusi, mis oma olemuselt meenutasid mardipäeva kärarikkaid kombeid. Tänapäevani on see püha kõige tugevamalt säilinud Setumaa ja Ida-Virumaa pärimuses.
Unustusse vajunud talve alguse tähistamine
Vanasti peeti nigulapäeva Eestis märgiliselt talve alguse ja päris külmade saabumise tähiseks. Kuigi see püha ei olnud üle Eesti ühtlaselt tuntud, levisid selle omapärased kombed eriti laialdaselt Setumaal ja Ida-Virumaa piirialade külades. Püha keskseks ja kõige pühalikumaks osaks oli ristikäik, kuid paljudes kohtades tähistati seda ka kui olulist karjapüha, et tagada loomade tervis. Rahvasuu teadis rääkida, et Nigul on see, kes kinnitab Siimu poolt vetel alustatud sillad, muutes jää tugevaks ja kandvaks. Saarlaste seas elas aga uskumus, et just nigulapäeva öö on kogu aasta pikim, märkides pimeduse võidukäiku. Laiemalt jäi nigulapäev tuntuks pigem vana rahvakalendri perioodil, olles tihedalt põimunud viljakusmaagia ja laste kaitsmise riitustega. Aja möödudes ning elulaadi muutudes jäi see püha üha harvemaks, kuid selle sümboolne väärtus talve kuulutajana ning looduse muutumise peegeldajana püsib siiani meie vanasõnades ja uskumustes.