Nelipühad ja suvisted: suveootus, kaselõhn ning esivanemate tavad 2025
Nelipühad ehk suvistepühad toovad maarahva kalendrisse kauaoodatud suvesooja, lopsaka roheluse ja värske kaselõhna. Need liikuvad pühad ühendavad endas kristliku kiriku sünnipäeva ning iidsed maaharimise ja looduse tärkamisega seotud tavad. Sellest artiklist saad teada, miks ehiti kodusid noorte kaskedega, kuidas peeti teist munadepüha ning milliseid eripäraseid kombeid harrastati eri Eesti paigus.
Millal on nelipühad 2025?
nelipühad on eri aastatel erineval ajal - 49 päeva pärast lihavõttepühapäeva.
2025. aastal on nelipühad pühapäeval, 08.06.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Püha tähendus ja koht kalendris
Nelipühad on liikuvad pühad, mida tähistatakse seitsmendal pühapäeval ehk viiekümnendal päeval pärast lihavõtteid. Kiriklikus traditsioonis mälestatakse sel päeval Püha Vaimu laskumist apostlitele, mis tähistab kristliku kiriku sünnipäeva. Ajalooliselt seostuvad nelipühad ka muistse juudi nädalatepühaga, mida peeti seitsmendal nädalal pärast viljalõikuse algust tänutähena esimese saagi eest.
Eesti rahvakalendris on suvisted seisnud kõrvuti jõulude, lihavõtete ja jaanipäevaga kui üks aasta neljast kõige kaalukamast pidupäevast. See oli aeg, mil kevadised kiired põllutööd olid üldjuhul seljataga ning loodus lõi täielikult haljendama. Püha oli nõnda oluline ja austatud, et ka talu teenijarahvas ning karjased said tööst prii päeva. Karjasele anti pühade puhul kaasa mune, spetsiaalselt küpsetatud karaskit või muid paremaid suupisteid, tunnustades sellega tema vaeva ja tagades heasoovliku meeleolu karja hoidmisel.
Kasepühad ja eluruumide rohelusse mähkimine
Rahvasuus kutsutakse suvisteid sageli kasepühadeks, sest noor lehte läinud kask on selle tähtpäeva kõige nähtavam ja lõhnavam sümbol. Laupäeval enne püha toodi metsast noori kaski või kaseoksi, millega kaunistati kogu talupidamine: elutoad, kamber, rehealune, laut ja väravapostid. Varasematel aegadel oli tavaks tuua tuppa terved noored kased ning seada need toanurkadesse vette seisma, samas kui tänapäeval piirdutakse enamasti vaasidesse asetatud okstega. Värskelt puhkenud kaselehtede spetsiifiline magus aroom oli märk suve saabumisest ning lõi erilise piduliku õhustiku, mida meenutati soojusega veel kaua.
Kaskede toomine oli sageli noorte meeste ülesanne, kuid metsas käidi ka pereringis koos lastega, sarnaselt sellele, kuidas talvel tuuakse ühiselt metsast jõulukuuske. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses levis tava, kus noormehed viisid öösel salaja noori kaski ehk meiusid selle tütarlapse värava taha või akna alla, kes neile meeldis. Lisaks kaskedele toodi tubadesse teisi kevadisi õisi ja oksi – lõhnavaid toomingaid, kullerkuppe, pääsusilmi ning hiljem angervaksu. Kaskedega ehiti pidulikult ka kirikud, kiigeplatsid ja tantsuplatsid, luues kogukonnale rohelise ning piduliku kogunemiskoha.
Teine munadepüha ja traditsiooniline peolaud
Kesk- ja Lõuna-Eestis tunti suvistepühi ka teise munadepühana. Kui varakevadistel lihavõtetel värviti mune sageli sibulakoorte, heinte ja lõngadega, siis suvistetel kasutati selleks värskeid noori kaselehti. Kaseleheleotis andis munakoortele iseloomuliku õrna kollakasrohelise tooni, mis sobitus kevade värvipaletiga. Värvitud mune kingiti külalistele, vahetati omavahel ja viidi kiigemeistritele tänutäheks tehtud töö eest.
Kuna lehmad olid suvistepühade ajaks juba rohelisel söödal ning lüpsid rammusat piima, kujunesid pühadelaua keskseteks roogadeks värsked piimaannid. Valmistati rikkalikult kohupiima, küpsetati kohupiimakorpe ning söödi keedetud mune. Lõuna-Eestis oli laual kindlasti sõir – köömnetega maitsestatud kohupiimajuust. Samuti valmistati hapendatud kaerakilet, mida söödi külma piimaga. Pühadetoit sümboliseeris küllust ja eesootava suve viljakust ning pakkus pärast talvist kesisemat toidulauda värskeid maitseid.
Kiikumine, saun ja noorte kogunemised
Suvistepühad olid tuntud kui rõõmsad peo- ja naljapäevad. Pühade laupäev algas põhjaliku koristamise ja saunaskäiguga, kuhu võeti kaasa värsketest kaseokstest valmistatud esimesed saunavihad. Puhastes riietes koguneti külatänavale, kiige juurde või avarale platsile, kus lauldi, tantsiti ning visati nalja. Vanemad külaelanikud kogunesid noorte lustimist vaatama, uudiseid jagama ja juttu puhuma, mitmel pool tehti õhtuhämaruses ka lõket.
Põhja-Eestis algas suvistetega ametlik kiikumishooaeg. Kui Lõuna-Eestis oli kiikumine pigem lihavõtteaegne tava, siis põhjarannikul ja saartel seati küla suur kiik korda just suvistepühadeks. Kiige ehitajatele ehk kiigeseppadele tasuti traditsioonikohaselt meeleheaga: neiud kingisid neile kaunistatud mune, kindaid, vöid ja kirjatud paelu. Kiigel lauldi spetsiaalseid kiigelaule, mis pidid kindlustama noortele tervist, head viljaõnne ja linasaaki.
Lõuna-Eesti eripärad ja esivanemate mälestamine
Lõuna-Eestis ja eriti Setomaal oli suvistepühade kombestik veelgi mitmekihilisem, koondades endasse arhailisi meeste- ja naistepühade jooni. Suvistepühade aega langesid näiteks pekopüha, naiste koosviibimised ehk paabapraasnikud ja traditsiooniline kergotamine – ringmänguline tants ja laul, mida harrastati ka teistel suve alguse pühadel nagu jaanipäeval ja peetripäeval. Külades nagu Värska, Pankjavitsa ja Vilo peeti suuri kirmaseid, kuhu kogunes kokku rahvast ka naabervaldadest.
Olulise osa suvistetraditsioonist moodustas esivanemate austamine. Õigeusklikus kultuuriruumis oli suvistepüha laupäev või pühapäev esmajoones surnute mälestamise päev. Kalmistutele suunduti kogu perega, kus haudadel itketi lahkunuid, jagati mälestusi ja kaeti hauakääbastele ühine toidulaud. Toitu ja värvitud mune jagati ka vaestele või jäeti sümboolselt kalmule. See komme kinnitas elavate ja lahkunute vahelist sidet ning tagas uskumuse kohaselt esivanemate õnnistuse elavatele pereliikmetele eelseisvaks suveks.