Midruskipäev 2025
Midruskipäev on eesti rahvakalendris haruldane piirkondlik tähtpäev, mida on pühitsetud peaasjalikult Ida-Eesti ja Setomaa õigeusukogukondades. Selles sügiseses esivanemate mälestuspäevas põimuvad kristlikud pühakutraditsioonid ning iidne hingedeaja kombestik. Artikkel annab põhjaliku ülevaate midruskipäeva usundilisest taustast, tähistamisajast, kalmistukommetest ja traditsioonilistest toitudest.
Millal on midruskipäev 2025?
Midruskipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 26. oktoobril.
2025. aastal on midruskipäev pühapäeval, 26.10.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Päritolu ja seosed slaavi vanematepäevaga
Midruskipäeva nimi ja kombestik ulatuvad õigeusu kirikukalendri pühakuni – 4. sajandi alguses elanud Thessaloníki suurkannataja Demetriosest, keda slaavi traditsioonis tuntakse Dmitrina. Rahvapärane nimetus „midruskipäev“ kujuneski otseselt nime Dmitri mugandusena. Kiriklikus elus ja rahva seas kinnistus selle pühaku mälestuspäevaga seotud aeg üheks kaalukamaks sügiseseks hingede meenutamise ajaks.
Tähtpäeval on silmatorkavad ühisjooned slaavi kultuuri Dmitri vanemate laupäevaga (dmitrovskaja roditelskaja subbota). Slaavi rahvausundis tähistasid vanematepäevad ehk „djedõ“ perioode, mil elavatel tuli surnud esivanematele austust avaldada ja neile toitu pakkuda, et kindlustada perele ja majapidamisele kadunukeste heatahtlikkus ning kaitse. Ida-Eestis, kus eesti ja slaavi pärimused on sajandeid kõrvuti toiminud, võeti see tava loomulikult omaks, säilitades sealjuures kohalikud jooned.
Kalendriline ajastus ja roll hingedeajas
Rahvakalendri vanema pärimuse kohaselt peeti midruskipäeva kolm nädalat pärast mihklipäeva, mis märkis üleminekut välistelt põllutöödelt tubasemate sügistööde juurde. Õigeusu kirik tähistab püha Demetriuse mälestust 26. oktoobril. Kuna hingede mälestamine toimus reeglina laupäeviti, sätiti mälestustoimingud sageli sellele kuupäevale eelnevale nädalalõpule.
Erinevate kalendrireformide ja juuliuse ning gregooriuse kalendri paralleelse tarvitamise tagajärjel kandus midruskipäev paljudes paikades 31. oktoobrile. Nii langes see ajaliselt kokku luterliku usupuhastuspäevaga. Rahvausundis tähistas see aeg sügisese hingedeaja kulminatsiooni – perioodi, mil piir siin- ja teispoolsuse vahel usuti olevat eriliselt habras.
Kalmistukombed, suguvõsa kogunemine ja ohvritavad
Midruskipäeva olulisim sündmus oli sugulaste ulatuslik kokkutulek. Pered tulid kokku sageli pikkade teekondade tagant, suundudes esivanemate kodukalmistutele, et korrastada hauad ja viia läbi ühine mälestamine. Erinevalt luterlikust vaoshoitusest iseloomustas õigeusu pärimusega paiku vahetu suhtlus lahkunutega: haudadel nuteti ja itketi rituaalselt, ent räägiti kadunukestele ka sellest, kuidas pere käsi vahepeal käinud on.
Mälestamisega käis vältimatult kaasas toidu viimine haudadele. Osa söögist-joogist jäeti kalmule vaimudele ja lindudele, osa jagati abivajajatele või söödi sealsamas suguvõsa keskel ära. Paiguti püsis veel 19. sajandil ja 20. sajandi alguses iidne ohverdamistraditsioon – esivanemate auks tapeti kukk. Kukke peeti usundis teispoolsuse ja siinse maailma vaheliseks piirivalvuriks, kelle ohverdamine pidi tagama hingedele rahu ning elavatele tervise ja elujõu.
Pärast kalmistul käimist ja ametlikku mälestamist ei jäänud kogukond leina kandma. Päeva teisel poolel peeti kirmaseid: rahvas kogunes külapeole, kus tantsiti, mängiti pilli ja noored leidsid tutvusi. Üleminek mälestamisest elurõõmsale peole kinnitas elu edasikestmist ja põlvkondade katkematut sidet.
Traditsioonilised mälestusroad ja pidulaud
Midruskipäeva söögilaud allus kindlatele tavadele ja kandis sümboolset sisu. Keskseks rituaalseks roaks oli kutja – keedetud nisu- või odrateradest valmistatud mälestuspuder, mida magustati mee ning vahel rosinatega. Teral oli uue elu ja ülestõusmise tähendus, mesi aga sümboliseeris teises ilmas valitsevat rahu ja magusust. Kutjat maitsti alati esimeste suutäite seas ning seda viidi tingimata ka haudadele.
Peale kutja kuulusid mälestusroogade hulka keedumunad ja herned, mis kandsid viljakuse ning hingede kostitamise tähendust. Sügisele omaselt pakuti värsket liha, leiba ning küpsetatud pirukaid. Rituaalsetest jookidest olid laual pruulitud koduõlu ja viin, kusjuures esimene tilk valati alati maapinnale või hauale, lausudes mälestussõnu lahkunud omastele.