Mardipäev 2025
Mardipäev on üks tuntumaid ja elujõulisemaid Eesti rahvakalendri pühasid, mis tähistab sügistööde lõppu ning üleminekut tubasele talveajale. Püha keskmes on iidsed viljakusriitused, esivanemate mälestamine ja kogukondlik mardisantide jooksmine. Käesolev artikkel käsitleb mardipäeva kombestiku kujunemist, maskeeringuid, sanditamisrituaali eri etappe ning sellele järgnenud pidustusi.
Millal on mardipäev 2025?
Mardipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 10. novembril.
2025. aastal on mardipäev esmaspäeval, 10.11.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Mardipäeva usundiline taust ja seos hingedeajaga
Mardipäev langeb aega, mil välistööd põldudel olid lõppenud ning taludes algas tubane talveperiood. Pärimuses tähistas see tähtpäev hingedeaja lõppu, mil arvati esivanemate hingi viimast korda kodusid külastavat enne naasmist teispoolsusesse. Püha nime ja olemust on uurijad seostanud nii kristliku pühaku püha Martini kui ka palju vanema surmahaldja mardusega. Soome keeles kannab november nime „marraskuu” ehk surnutekuu, mis vastab eesti rahvapärasele oktoobrikuu nimetusele hingekuu või kooljakuu. Teiste seas on kalendriuuringute spetsialist Mall Hiiemäe näinud mardipäevas iidset aastaringi vahetumise tähist, millega võeti saagiaasta kokku ja pandi alus uuele eluringile.
Hingedeajale omase aukartuse tõttu kehtis mardipäeval hulk töökeelde, eriti naiste traditsiooniliste tegevuste, nagu lina- ja villatööde osas. Vaikuse ja hingede rahu tagamiseks hoiduti kolistamisest ning tarbetust mürast. Tähtpäevaks valmistati erilisi pühadetoite, mille hulka kuulusid liha, vorstid ja pühadeõlu. Mardipäevaga loeti karjatamisaeg lõppenuks ning kõik toimetused koondusid talutaredesse.
Maskeerimistavad ja tegelaskujud
Algselt jooksid marti üksnes täiskasvanud mehed ja noorukid, mistõttu on seda peetud noorte meeste kogukonda vastuvõtmise ehk initsiatsiooniriituseks. 19. sajandi lõpupoole hakkasid meesterõivastes kaasa lööma ka neiud, kuni peagi liiguti ringi juba segaseltskondadena. Riietumisel oli peamine eesmärk jääda täiesti tundmatuks. Tõmmati selga mustad või tumedad rõivad ja pahupidi kasukad, näo ette seati takkudest habe, toht, sammal või riideräbalad. Karvase kasuka kandmine oli otseselt seotud uskumusega, et see toob majapidamisele head lamba- ja karjaõnne.
Mardipere tegelaste ring oli äärmiselt rikkalik. Lääne-Eestis ja saartel, kus paistsid silma tugevad Skandinaavia mõjud, kanti sageli loomamaske: kehastuti mardikaruks, -hobuseks, -sokuks, -lambaks, -kureks või -haneks. Loomi jäljendati lina alla pugedes või kepi otsa torgatud sarvedega pea abil. 19. ja 20. sajandil lisandusid mitmesugused elukutsed ja rahvad, nagu mustlased, korstnapühkijad, tohtrid ja sõdurid. Omapäraseks ja vanaks tegelaseks oli ketrajasant või mardiema, kelle ketramist ja laulu peetakse iidse päikesekultuse kajastuseks. Linnastumise ja ajapikku lihtsustunud maskide tõttu kujunes mardijooksmisest 20. sajandi teisel poolel eeskätt laste komme.
Mardirituaali ülesehitus ja laulud
Mardiskäimist juhtisid mardiisa ja mardiema, kellelt oodati silmapaistvat lauluoskust ja sõnaosavust. Talu ukse taha saabuti tahtliku müra, karjumise, kellade helistamise ja kolistamisega, et peletada eemale ebaõnne toovaid varje. Esmalt lauldi sissepalumislaulu, kus kirjeldati pikka teekonda läbi külma ja pori ning paluti pererahvalt ulualust. Tuppa astudes esitati traditsiooniline tervitus, misjärel mardiisa võttis kotist viljaterad või herned ja külvas need põrandale, saates tegevust õnnistavate viljaloitsudega.
Toas alustasid mardid rituaalset tammumist ja rohmakat tantsu. Ülespoole hüppamine ja karglemine oli maagiline võte, millega sooviti viljale ja loomadele pikka ning jõudsat kasvu. Seejärel võeti kätte kaseokstest eluvits, millega löödi pererahvale tervist sõnadega „Tooreks, terveks!”. Vitsahoope jagati ka laiskadele lastele, kes ei osanud lugeda, ning tüdrukutele, kellel oli ette näidata vähe käsitööd. Pererahvale esitati mõistatusi, sest varjatud ja mõistukõneline suhtlemine hoidis uskumuste järgi eemal metsloomi ning kaitses majapidamise edu.
Mardilaulud kuuluvad regivärsi pikemate tsüklite hulka, kus igale toimingule vastab oma laulurühm. Pärast kontrolli ja tantsu esitati mangumislaul, kus küsiti talust liha, kapsaid, vorste ja mardiõlut. Andide saamisel kõlas tänulaul, milles sooviti peremehele hobuseõnne, perenaisele karjaõnne, lastele tervist ning tütardele kosilasi. Kui aga pererahvas oli ihne või ust ei avanudki, lauldi karme ja mahlakaid sajatusi ning tehti vallatusi, näiteks tõkestati välisuks puudega. Külaskäik lõppes lahkumislauluga, kus jäeti hüvasti ja tõotati tulla tagasi järgmisel sügisel.
Mardipidu ja kogukondlikud pidustused
Pärast andide kogumist ei läinud mardilised kohe laiali. Kui tänapäeval jaotavad lapsed noosi kiiresti ära, siis vanasti korraldasid noored ja täiskasvanud kogutud kraamist ühise mardipeo. Kokkutoodud toidust valmistati pühaderoogi, joodi mardiõlut ning pidutseti mitu päeva järjest seltsimajas või mõnes suuremas talutares. Pidu oli noortele oluliseks sotsiaalseks sündmuseks, kus said kokku eri perede liikmed.
Eriti Lääne-Eestis oli populaarne korraldada mardipulmi, kuhu paluti ka neid peresid, kes olid marte lahkesti kostitanud. Peo jooksul valiti pruutpaar ning mängiti läbi terved pulmatavad koos tantsude, laulude ja lustlike rituaalidega, jõudes vahel koguni mardilapse ristimiseni. Sellised sügisesed peod sarnanesid 17. sajandist teadaolevate mängutubadega, mis kestsid mardipäevast jõuludeni ja pakkusid noortele pimedal ajal vaba suhtlemise ning meelelahutuse võimalust.