Madlipäev 2025
Madlipäev, mida tähistatakse 22. juulil, ühendab kirikukalendri Maarja Magdaleena mälestuspäeva ning eesti vana uudseleivatraditsiooni. See tähtpäev põimib kokku pühakirja keskse naisapostli elukäigu, sajandeid kestnud teoloogilised arutelud ja talupoegliku lõikuseootuse. Artiklist saab teada, kuidas kujunes madlipäeva tähendus rahvakalendris ning millist rolli mängib pühak kristlikus kultuuriloos.
Millal on madlipäev 2025?
Madlipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 22. juulil.
2025. aastal on madlipäev teisipäeval, 22.07.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Madlipäeva koht Eesti rahvakalendris
Eesti rahvakalendris esineb madlipäev eelkõige vanemates kirjalikes allikates, kus seda nimetatakse uudseleiva päevaks. Erinevalt laialdasemalt pühitsetud suvepühadest, nagu jaani- või jaagupipäev, jäi madlipäeva tähistamine tagasihoidlikumaks, kuid selle märgiline tähendus oli talurahva toidulaual väga selge.
Uudseleiva küpsetamine sümboliseeris suvise näljaaja lõppu ning esimese varajase rukki või odra valmimist. Värskest viljast küpsetatud leiva toomine pere lauale oli tähendusrikas hetk, mis tähistas tänulikkust uue saagi eest ning andis märku peatselt algavast kiirest ja pingelisest lõikusperioodist.
Maarja Magdaleena Uues Testamendis ja „apostlite apostel“
Madlipäeva nimepühakuks on Maarja Magdaleena, Galilea järve äärsest Magdala asulast pärit naine, kellest sai üks Jeesuse lähedasemaid ja ustavamaid järgijaid. Evangeeliumite kohaselt tervendas Jeesus ta seitsmest deemonist, mille järel liitus Maarja nende naiste ringiga, kes saatsid Jeesust ja tema jüngreid teekonnal Jeruusalemma ning toetasid nende tegevust oma varaga.
Maarja Magdaleena eriline roll tõusis esile Jeesuse kannatusloo ja ülestõusmise ajal. Kui enamik meesjüngreid hirmunult põgenes, jäi tema koos teiste naistega ristilöömise juurde ning aitas Jeesust matta. Pühapäeva hommikuvalguses hauakambrile lähenedes avastas just tema tühja haua ning kohtus esimesena ülestõusnud Jeesusega. Kuna talle usaldati ülesanne viia ülestõusmissõnum teistele jüngritele, pälvis ta varakristlikus kirikus austava tiitli apostola apostolorum ehk „apostlite apostel“.
Kirikuloolised vaidlused ja pühaku identiteedi kujunemine
Aastasadade jooksul on teoloogias tekitanud teravaid vaidlusi küsimus, kes Maarja Magdaleena tegelikult oli. Uues Testamendis esineb kolm eraldiseisvat naistegelast: patune naine, kes pesi Jeesuse jalgu pisaratega ja võidis neid salviga; Marta ja Laatsaruse õde Betaania Maarja; ning Maarja Magdaleena. Läänekirik samastas paavst Gregorius I eestvedamisel 591. aastal need kolm isikut üheks, luues pikaajalise traditsiooni Maarja Magdaleenast kui patuelust pöördunud ja kahetsevast prostituudist.
Idakirik ja hiljem protestandid jäid aga seisukohale, et tegemist oli kahe või koguni kolme täiesti erineva isikuga. Läänekiriku sajanditepikkune eksitus sai ametliku lõpu alles 1969. aastal, mil katoliku kirik tunnistas pühakute kalendri reformimisel samastamise valeks ja taastas Maarja Magdaleena eraldiseisva identiteedi. Paralleelselt ametliku kirikulooga on Maarja Magdaleenat ümbritsenud ka müstilised ja apokrüüfilised käsitlused: teda on peetud kuninglikust soost printsessiks, roosikrantsimüstikute seas Jeesuse eriliseks vaimseks kaaslaseks ning alternatiivsetes pärimustes koguni tema abikaasaks ja laste emaks.
Hilisemad eluloolised legendid: Efesosest Provence’ini
Pärimused Maarja Magdaleena elust pärast Jeesuse taevaminekut jagunevad kahe suure traditsiooni vahel. Idakiriku käsitluse kohaselt asus ta koos neitsi Maarjaga elama Väike-Aasiasse Efesosse, kus ta veetis oma ülejäänud elu. Tema säilmed viidi 886. aastal pidulikult Efesosest üle tollase impeeriumi pealinna Konstantinoopolisse.
Läänekirikus sai seevastu valdavaks värvikas Prantsuse legend. Selle järgi aeti Maarja Magdaleena koos kaaskonnaga laevale ilma aerude ja purjedeta, kuid alus jõudis imekombel Marseille'sse. Seal asus ta kuulutama evangeeliumi ning pööras ristiusku kogu Provence'i piirkonna. Oma elu viimased aastakümned veetis ta legendi järgi erakuna Sainte-Baume'i mägikoopas ranget patukahetsuselu elades.
Provence'i pärimusega põimus tihedalt ka reliikviakultus. Pühaku luud leiti väidetavalt 745. aastal ning päästeti saratseenide sissetungi eest Vézelay kloostrisse. 1279. aastal toodi need tagasi Sainte-Baume'i kirikusse ning 1600. aastal annetas paavst Clemens VIII reliikviate hoidmiseks marmorsarkofaagi. Kuigi Prantsuse revolutsiooni käigus pühakoda rüüstati, taastati kirik 1814. aastal ning 1822. aastal avati taas ka koobas, kus asuvat pühaku pealuud külastavad palverändurid tänaseni.
Maarja Magdaleena roll ikonograafias ja eestkostjana
Tänu oma mitmetahulisele kujule sai Maarja Magdaleenast kristlikus kultuuris patuste, eksinute ja siiralt kahetsejate patroon. Tema nime kannab ka 13. sajandil loodud Magdaleena ordu, mille peamiseks eesmärgiks oli pakkuda varjupaika ja uut elu algust eksiteele sattunud naistele.
Euroopa kunstiajaloos ja ikonograafias on Maarja Magdaleena üks enim kujutatud naisi neitsi Maarja kõrval. Kunstnikud kujutavad teda sageli Kolgatal risti all nutvana ja leinast murtuna, sageli lahtiste pikkade juustega, mis viitavad tema varasemale seosele patuse naisega, kes kuivatas oma juustega Jeesuse jalgu. Tema kindlaks ja peamiseks tunnusesemeks kunstis kujunes salvipurk või alabasteranum, mis meenutab nii Jeesuse ihu võidmist kui ka lõplikku ustavust oma õpetajale surmatunnil ja pärast seda.