Maarjapäev / Paastumaarjapäev 2025
Paastumaarjapäev on eesti rahvakalendri olulisemaid kevadtalviseid tähtpäevi, mis tähistab kevade pöördepunkti ja naiste austamist. Päevas põimuvad kiriklik pärimus, viljakust taotlevad riitused ning taluelu kevadine ümberkorraldamine. Artiklist saab teada, miks joodi maarjapuna, kuidas tehti kapsa- ja karjamaagiat ning milliseid töökeelde ja endeid rangelt järgiti.
Millal on maarjapäev / paastumaarjapäev 2025?
Maarjapäev / Paastumaarjapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 25. märtsil.
2025. aastal on maarjapäev / paastumaarjapäev teisipäeval, 25.03.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tähtpäeva taust ja kristlik algupära
Kirikukalendris meenutatakse paastumaarjapäeval sündmust, mil peaingel Gaabriel tõi neitsi Maarjale teate tulevasest lapseootusest, misjärel Maarja alustas paastumist. Maarja-kultus oli siinsetel aladel sedavõrd sügavalt juurdunud, et püha tähistamine kestis endistviisi edasi ka pärast reformatsiooni, mil kirikutest kõrvaldati Maarja kujud ja hävitati talle pühendatud altarid. Rahva teadvuses kujunes maarjapäevast aga kevade tegelik alguspäev, mis märkis looduse virgumist ja piiri tubase talveelu ning eelseisvate kevadtööde vahel.
Naistepüha: maarjapuna, pidutsemine ja rollivahetus
Rahvakalendri talviste ja kevadiste naistepühade seas on maarjapäev erilisel kohal kui päev, mil naised said argitööst puhata. Püha lahutamatuks osaks kujunes maarjapuna joomine – punaseks toonitud õlle, viina, veini või mahla rüüpamine pidi tagama naistele terve jume ja õitsvad põsed kogu aastaks. Külla minnes võeti puna alati pudeliga kaasa ning abielunaised kogunesid omakeskis kõrtsi meelt lahutama. See oli sotsiaalse ventiilina toimiv püha, kus mehed pidid naistele välja tegema. Kui mõni mees naistepeo ligidusse sattus, tehti talle vempe: 19. sajandil tõmmati mehele näiteks tanu pähe ja kergitati teda õhku, kuni ta ostis naistele lepituseks õlut ja viina. Tantsud, kimbutamised ja naljad kuulusid peo juurde, samuti kanti sel päeval valgeid rõivaid ja rätikuid. 1990. aastatel taaselustati maarjapäeva naiste väe pühana asutustes ja kõrgkoolides, kus käidi saunas, maitsti puna ja tervitati lauluga päikest.
Rangelt järgitud töökeelud ja elukorralduse muutused
Maarjapäevaks tuli taludes lõpetada naiste talvised tubased tööd, eeskätt ketramine ja kangakudumine. Sellest päevast kehtestati range keeld teha õhtuti tulevalgel käsitööd, sest uskumuse järgi kahjustanuks lambi- või küünlavalgus noort orast. Samuti olid keelatud õmblemine, nõelumine, villa kraasimine, pea sugemine, sõelumine ja põranda pühkimine, mille rikkumine toonuks kaasa putukate ja kahjurite sigimise ning käsitööõnne kadumise. Talu elurütmis tõi päev kaasa kevadise pöörde: tüdrukutel lubati kolida aitadesse magama ning päevarütmi lisandus keskhommikune söögikord. Kõrtsis käidi maarjapäeval teenijaid ja karjaseid palkamas ning juba olemasolevale karjusele pakuti paremaid toite, et tema tööd väärtustada.
Kapsamaagia ja viljakusrituaalid
Maarjapäeva kutsuti rahvasuus ka kapsamaarjapäevaks, sest mitmed riitused olid mõeldud hea kapsasaagi kindlustamiseks. Säilitatud kapsaid uurides tähendas rohkete seemnete leidmine kahjurite ohtu ja ikaldust, mistõttu külvati juba esimesed seemned mulda. Sarnasusmaagia põhimõttel keriti hiiglaslikke lõngakerasid ning valmistati suuri ülepannikooke ja laiu karaskeid, et kapsapead kasvaksid sama kopsakad. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal kanti seejuures valgeid riideid, millel oli kapsamaagias keskne tähendus lehtede puhtuse ja heleduse tagamisel. Viljaõnne ja põllu jõu heaks viidi põllule sümboolne koorem sõnnikut, liigutati salvedes viljaseemet ning kiiguti rehe all.
Tõrjetavad, karjamaagia ja Metsiku viimine
Ebaõnne peletamiseks tehti mitmesuguseid tõrjerituaale, millest tuntuim oli Läänemaal kauem püsinud Metsiku metsa viimine, mida seostati ka vastlapäeva või jõulude lõpuga. Õlgedest valmistatud mehe- või naisenukk viidi rongkäiguga metsa või küla piiridest välja; 20. sajandi lõpukümnendeil leidis see tava meelelahutuslikku kasutust seltside üritustel. Karja ja põldude kaitseks kõnniti ümber maade ja loomade ning veeti nende ümber raudesemega ring, mis hoidis eemal metsloomi ja tõbesid. Kanadele anti süüa ümara võru seest, et nad püsiksid suvel kodus. Söödi seajalgu ning kondid anti sigadele tagasi, viidi laka peale või põllule ja metsa, lootes sellega suunata sigade edenemist ja püsivust. Ida- ja Kagu-Eesti õigeusualadel söödi kuivatatud kala või haugi, sest maarjapäeva peeti haugide kudemise alguseks ja see pidi kindlustama kalasaagi.
Loodusvaatlused ja tuleviku ennustamine
Kevade edenemist jälgiti maarjapäeval hoolega: usuti, et karu väljub pesast, ronk ristib poegi ja vares asub pesaehitusele, samuti loodeti loomi kas või hetkeks välja lasta, kõneldes kanadele ja sigadele võtme andmisest või hobuse toitmisest nahasuurusel maalapil. Rändlindude saabumise tõttu tuli hommikul enne toast väljumist võtta linnupetet ehk süüa suutäis leiba, et vältida kuivamist, eksimist, haigusi, tedretähti ja kuresaapaid. Mehelesaamist ja kalaõnne ennustati puupinu juurest pimesi laaste haarates – paarisarv tõi edu havipüügil, linnupesade leidmisel või mehelesaamisel. Tüdrukute abiellumisjärjekorda ennustati seakontidega: põrandale pandud nimega kontidest valis tuppa lastud koer välja selle, kelle nime kandja sai esimesena mehele. Rohked ilmaended lubasid sel päeval ennustada kogu saabuva kevadperioodi ilmastikku.