Luutsipäev 2025
Luutsipäev on 13. detsembril tähistatav rahvakalendri tähtpäev, milles põimuvad varakristlik märtripärimus ja iidsed valguseootuse tavad. Eestis kujunes see püha eriti omaseks rannarootslastele, tuues kaasa omapäraseid maskeerumiskombeid, pööriaja tõrjemaagiat ja jõulueelseid ettevalmistusi. Sellest ülevaatest saab teada, kes oli Püha Lucia, kuidas toimis luutside kontrollkäik taludes ning milliseid ilmaendeid ja keelde sel päeval järgiti.
Millal on luutsipäev 2025?
Luutsipäev on eri aastatel samal kuupäeval - 13. detsembril.
2025. aastal on luutsipäev laupäeval, 13.12.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Püha Lucia legend ja tähtpäeva kristlik taust
Luutsipäeva nimi ja vaimulik tagapõhi on seotud 3. sajandi lõpul ja 4. sajandi alguses Sitsiilias Sürakuusa linnas elanud Püha Luciaga. Rikkast perekonnast pärit neiu pühendas oma maise elu Kristusele pärast seda, kui talle oli ilmutuse kaudu ilmunud Püha Agatha. Kui Lucia haige ema sai imepärasel viisil terveks, suutis tütar teda veenma panna peretütart mehele mitte panema ning kogu maise vara puudustkannatajatele jagama. See samm solvas sügavalt neiu paganlikku peigmeest, kes kättemaksuks andis Lucia roomlastele kristlasena üles.
Diocletianuse juhitud kristlaste tagakiusamiste ajal määrati noor naine karistuseks lõbumajja, kuid uskumuse järgi ei suudetud teda imeväel paigalt liigutada. Talle ei teinud viga ka tuli, mistõttu ta hukati umbes 304. aastal. Teise tuntud pärimuse kohaselt torgati Lucial silmad peast välja, kuid Looja taastas tema nägemise, mispärast kujutatakse pühakut kunstiteostel sageli hoidmas liuda kahe silmaga. Nimi Lucia tuleb ladina sõnast lux ehk valgus ning pühakut peetakse pimedate, silmatõbiste ja valgusekandjate kaitsjaks. Eestisse vahendasid Lucia austamist keskajal eeskätt dominikaanlaste ja frantsisklaste mungaordud.
Aasta pikim öö ja talvised ilmaended
Varasema Juuliuse kalendri kehtivuse ajal langes luutsipäev kokku astronoomilise talvise pööripäevaga. Seetõttu peetigi luutsipäevale järgnevat ööd terve aastaringi kõige pikemaks ja pimedamaks, mil valguse lootusrikas tagasitulek omas sügavat tähendust. Pärast kalendrireformi liikus pööripäev toomapäeva lähistele, ent rahvapärimuses jäi luutsipäev endiselt seotuks pimeduse haripunktiga.
Talurahvale tähendas see aeg tõelise talve kohalejõudmist ning püsivate lumeolude algust. Seda seisu väljendab tabavalt vana kõnekäänd: „Mart matab, Kadri katab, Luutsi tuleb luuaga, Toomas tuiskab taga täis“. See rahvatarkus võtab kokku talve süvenemise hilissügisest pööripäevani, kinnitades, et luutsipäevaks peab maa olema valge ning Toomas lisab sellele vaid tuisku juurde. 19. sajandiks oligi luutsipäeva kunagisest kombestikust paljudes paikades alles jäänud peamiselt mitmesugused ilmaennustused.
Luutsisandid ja tubase korra kontrollimine
Lääne-Eesti rannikul ja saartel, iseäranis Hiiu- ja Saaremaal, kuulus luutsipäeva juurde maskeeritult ringiliikumine. Need sanditajad – luutsid – olid reeglina noored, kes muutsid oma välimuse tundmatuseni. Väga tavapärane oli vastassoo rõivaste kandmine: mehed riietusid naisteks ja naised meesteks, et pererahvas tulijate isikut ära ei arvaks.
Vastupidiselt mardi- ja kadrisantidele ei olnud luutside eesmärk peredest andide kogumine, vaid hoopis koduse korra ja jõulutööde edenemise range ülevaatus. Sanditajatel olid vöö vahel vitsad või vitsakimbud, mida pruugiti nii laiskade virgutamiseks kui ka karistamiseks. Lohakuse, mustuse või tegemata toimetuste eest võidi pererahvast nuhelda, ehkki rahvausundi järgi kandsid vitsahoobid ühtlasi elujõudu andvat ja tervistavat väge.
Luutsi püüdmine, tõrjemaagia ja töölisanduvad keelud
Pimedal üleminekuajal kardeti iseäranis pimedusejõudude ja pahatahtlike vaimude elavnemist. Luutsipäeval arvati liikvel olevat personifitseeritud luutsi – olend, kes sarnaselt kodukuraditele võis rikkuda toitu, segada töid ja kahjustada elamist. Karja kaitsmiseks ja kurja peletamiseks asetati ööseks heintesse või õlgedesse raudesemeid, sest kardeti, et muidu ronib luutsi sööda sisse ning loomad ei võta seda enam suu sissegi.
Veel 1960. aastateni tunti sellest uskumusest välja kasvanud kommet, mida nimetati luutsi kottiajamiseks. Aja jooksul muutus see laste ja lihtsameelsete narritamiseks: vanem inimene ronis pööningule või kõrgemale kohale luutsit taga ajama, samal ajal kui püüdja ootas all avatud kotiga. Kui hüüti, et olend on käes, valati kotihoidjale kaela sahmakas vett ehk luutsina kusi. Veega kastmisel oli algselt viljakust toov ja patuoina kaudu kurjusest vabastav tähendus. Lisaks kehtis päeval range keeld ketramisele ja kudumisele, ent lubatud oli meisterdada jõuluehteid.
Traditsiooni taassünd ja rannarootsi pärand
Eestis oli luutsipäeva tähistamine ajalooliselt omane eelkõige rannarootsi aladele, nagu Noarootsi, Vormsi ja teised rannikupiirkonnad. 19. sajandi jooksul hakkas püha laiemast kombestikust taanduma, jättes rahvapärimusse järele vaid üksikuid ilmaendeid ja laste hirmutamise viise.
Uue hingamise sai luutsipäev 1980. aastatel, mil pärast peaaegu saja-aastast vaheaega asuti seda taas teadlikult pidama. Tänapäeval tähistatakse päeva Tallinnas ja kunagistes eestirootsi asulates põhjamaise kombe kohaselt rongkäikudega, kus valges rüüs ja küünlakrooniga Lucia toob talvepimedusse valgust ja lootust.