Lihavõtted / munapühad 2025
Lihavõtted ehk munapühad tähistavad looduse tärkamist ja kevade võitu talve üle, sidudes omavahel kristliku ülestõusmissõnumi ning iidsed rahvakombed. Liikuvate kevadpühadena toovad need pärast pikka paastuaega kaasa rõõmu, küllusliku toidulaua ja elava seltsielu vabas õhus. Käesolev artikkel annab ülevaate pühade ajaloost, munade kaunistamise ja kinkimise tavadest, traditsioonilistest jõukatsumistest ning lihavõtteaja uskumustest.
Millal on lihavõtted (munapühad) 2025?
lihavõtted (munapühad) on eri aastatel erineval ajal - lihavõttepühapäeval.
2025. aastal on lihavõtted (munapühad) pühapäeval, 20.04.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Pühade usuline ja ajalooline taust
Lihavõtted tähistavad kristlikus kalendris Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. See rõõmusündmus lõpetab vaikse nädala ning koos järgneva teise ja kolmanda lihavõttepühaga ka pikema paastuaja. Kristuse surma ja ülestõusmise pühana hakati neid tähistama alates 8. sajandist, olles sünkroniseeritud juudi paasapühadega ehk pesahiga. Kirikutes saatsid püha saabumist pidulikud küünlaprotsessioonid, lillerohkus ning pärast vaikuseperioodi taas helisema pandud kirikukellad; sajandite vältel eelnesid sellele karnevalid, paast ja vaikne nädal.
Samal ajal on lihavõtete nimetustes ja tavadest säilinud ohtralt kristluse-eelseid kihistusi. Nii ingliskeelset nime Easter kui ka saksa Osternit seostatakse anglosaksi neljanda kuu nimetusega Eosturmonath ja koidujumalanna Eostrega, tähistades idakaart, koitu ning aasta algust. Seetõttu kannavad lihavõtted tugevat kevadpüha tähendust. Õigeusu traditsiooni järgivatel aladel, näiteks Setumaal, kus pühi peetakse vana kalendri järgi, kujunes lihavõttejärgne terve nädal töövabaks ajaks, mida nimetati väikeseks lihavõtteks.
Munade värvimine, kingitavad tähendused ja sümboolika
Lihavõttemuna sümboliseerib kogu Euroopas uut elu ja kestvust. Kuna kanad hakkasid kevadel uuesti munema ja paastuajal mune ei söödud, kogunes neid pühadeks suur varu; sageli keedeti munad kõvaks säilitamiseks ja jagamiseks. Kristlikus traditsioonis tähistasid punased munad Jeesuse verd, munade veeretamine kivi eemaldamist hauakambri suult ning peitmine Maarjat, kes otsis aiast poega. 19. sajandil kinnistus laiem värvitähendus, kus punane märkis armastust, roosa sõprust ja sinine truudust. Mujal Euroopas ja Venemaal valmistati ka kalleid puust, šokolaadist või väärismetallist munakarpe ja dekoratiivmune.
Eestis värviti mune looduslike vahenditega: sibulakoortega sai pruuni ja tumekollase, kaselehtedega helekollase, madaraga punase ning kohviga pruuni tooni. Mustreid loodi riisi, tangude, vaha või taimelehtede muna külge sidumisega. 20. sajandil tulid kasutusele krepp- ja siidipaber, riie, vesivärvid ja munalakid. Pärast Teist maailmasõda värviti värvipuudusel ka kaaliumpermanganaadi ja briljantrohelisega. Hiljem lisandusid kleepsud, vesipildid, suled ja tühjakspuhutud munadest meisterdatud kujukesed. Munakoored söödeti kanadele munatoodangu parandamiseks. Noormehed käisid külapidi korvidega mune korjamas ja neid tüdrukutele vastu kinkimas; samuti viisid ristilapsed mune ristivanematele, kuid pärast leeri ja täisealiseks saamist hakkasid hoopis nemad ristivanematelt mune saama.
Traditsioonilised pühademängud ja kevadine meelelahutus
Lihavõtete juurde kuulus vilgas liikumine ja pidutsemine vabas õhus. Üldlevinud seltsimänguks oli munakoksimine, mida tehti terava otsaga. Oskuslik peoshoidmine tagas muna tugevuse; purunenud koorega muna tuli loovutada vastasele. Mängus tehti ka tempe: vimmameestele sokutati tooreid mune, mis ühisel söömisel purunedes tõid häbi, või võeti salaja käiku osavalt värvitud puumunad. Poisid püüdsid tüdrukutel taskus olevaid mune puruks pigistada. Setumaal ja Inglismaal veeretati mune mäest või puust rennist alla – teist muna tabades sai selle endale. Usuti ka, et seitse aastat säilitatud munal hakkab rebu helendama ja koor muutub läbipaistvaks, samas kui Inglismaal peeti liiga kaua hoitud muna kuradiks.
Eesti eri paigus olid noortel omad kevadised traditsioonid. Lõuna-Eestis algas lihavõtetega kiikumisaeg, millel oli algselt tervist, elujõudu ja karjaõnne loov maagiline tähendus. Kiige ehitasid noormehed, saades tasuks kindaid, vöid ja mune; kiigeplatsil lauldi, tantsiti ja katsuti jõudu. Põhja- ja Kesk-Eestis harrastati selle asemel lauahüppamist. Postile, kivile või kännule asetatud laua otstes hüppasid kaks inimest kordamööda õhku, püüdes maanduda täpselt oma lauaotsale. See virtuoosne osavusmäng oli samuti suunatud tervise ja õnne tagamisele ning seda mängiti hiljem suveti kiikumise asendajana.
Kevadine maagia, terviseended ja pühadeuskumused
Lihavõtetega kaasnes rida maagilisi tavasid ja endeid. Usuti, et varahommikul tõustes päike taevas tantsib või kiigub; seda mindi mägedele või pööningutele vaatama ning päikeselt otsiti märke, näiteks Inglismaal lammast või lippu. Inglise uskumuse kohaselt sai see, kes päikese liikumist ei vaadanud, kuradi saagiks. Samuti levis teadmine, et vesi muutub pühade ajal hetkeks magusaks, mistõttu viskasid lapsed vahel suhkrut kaevu või allikasse. Isikliku edu tagamiseks tuli tõusta varakult, et vanakurat ei tõmbaks ruunanahka silmile. Enne koitu pesti silmi allikaveega, millesse oli kaabitud hõbedat või pandud pajuurbi, tagades virkuse ja tervise. Õuest toodi tuppa linnulaaste, et suvel leida linnupesi, rahakotte või usse. Tuppa toodi ka pajuurbi, sammalt, sinililli ja hiirekõrvus oksi ning 20. sajandil hakati kaussides muru ajatama ja pesi meisterdama. Kirikus õnnistatud urbadega urviti koduseid ja saadi tasuks mune. Pühadeks hangiti ka uued rõivad.
Pühad tõid kaasa ka keelde. 19. sajandil ei tohtinud naised esimesena külla minna, sest see tõi õnnetust; seetõttu saadeti esmalt noormehi tervitama või õlut küsima. Lastele ei lubatud samuti küllaminekut ja rikkujaile visati vanad pastlad kaela. Tubade koristamine ja pühkimine oli keelatud, täpselt nagu uusaastal, suvistepühadel ja jaanipäeval.
Pidulik toidulaud ja lihavõttetraditsioonide uuenemine
Lihavõttelaual olid kesksel kohal keedetud munad ja munavõi, saiad ning õigeusu aladelt 20. sajandil laiemalt levinud kohupiim ja pasha. Pärast pikka paastu valmistati suure rõõmuga lihatoite, sealhulgas vasikapraadi; 19. sajandi talupojale oli liha haruldane toit, mis tegi pühad erakordseks.
20. sajandil kujunes tähtsaks tavaks lihavõttekaartide saatmine. Algselt Saksamaalt pärinevatel trükikaartidel kujutati mune, tibusid, jäneseid ja pajuoksi. Pärast Teist maailmasõda, mil kaartide trükkimine oli keelatud, pildistasid fotograafid vanu kaarte ümber ning levitasid mustvalgeid või koloreeritud fotosid ümbrikus; tänapäeval saadetakse lisaks tavakaartidele e-kaarte ja mobiilisõnumeid. Samuti juurdus Eestis ja saksakeelsetes maades lihavõttejänese komme, kes peidab öösel aeda, tuppa või rõdule mune lastele otsimiseks. Esimene kirjalik teade jänese toodud munadest pärineb 1572. aastast Saksamaalt ning ümberasujad viisid selle Ameerikasse, kus tehti ka jänesekujulisi kooke. Räägiti mune pabuldavatest jänestest ning 20. sajandil lisandusid värviliste munade kõrvale šokolaadist kujud, šokolaadimunad ja šokolaadis rosinad.