Leheristipäev 2025
Leheristipäev on ainulaadne kevadine püha meie rahvakalendris, mis tähistab looduse lõplikku ja täielikku ärkamist talveunest. Sel erilisel päeval peeti maapinda pühaks ning igasugune rohu kitkumine, okste murdmine või muul viisil taimestiku kahjustamine oli rangelt keelatud, et mitte häirida tärkavat elujõudu.
Millal on leheristipäev 2025?
Leheristipäev on eri aastatel erineval ajal - neljapäeval, nädal enne ristipäeva.
2025. aastal on leheristipäev neljapäeval, 22.05.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Mis on leheristipäev?
Leheristipäev on üks kaunimaid kevadisi pühasid meie rahvakalendris, mis märgib hetke, mil looduse ärkamine on jõudnud oma täieliku ja hiilgava kulminatsioonini. Sel ajal olid puud juba täies lehes ning maad kattis tihe roheline vaip, mis andis tunnistust maapinna erilisest pühadusest. Vanarahva uskumuste kohaselt oli tärkav loodus sel päeval sedavõrd õrn ja püha, et igasugune okste murdmine või lillede noppimine võis kasvuprotsessi täielikult peatada või seda kahjustada. Veelgi enam, räägiti lugusid sellest, et pühaduse rikkumise korral võis vigastatud murdekohast hakata voolama ehtsat verd, mis oli märgiks elava looduse valust ja kannatustest. Seetõttu kuulus päeva vankumatu kombestiku juurde ka igasuguste põllu- ja aiatööde täielik keeld. Töö tegemine ja looduse vahelesegamine oli sel päeval range tabu, et avaldada sügavat austust tärkavale elule ja selle loojale. Leheristipäev oli meeldetuletus inimese ja looduse vahelisest sügavast sümbioosist ning vajadusest säilitada selle terviklikkus. Ranged keelud aitasid kasvatada ja hoida aukartust looduse suurte elurütmide ees. Rahvapärimuses on seda peetud kevadperioodi üheks kõige olulisemaks verstapostiks, kus keskmes oli vaikne loodusvaatlus ja sügav kummardus maa elujõule.
Leheristipäeva tähendus ja traditsioonid pärimuses
Leheristipäeva tähistamise kombed Eestis ulatuvad sügavale sajandite taha, olles lahutamatu osa meie esivanemate loodusemeelsest eluviisist. See oli eelkõige looduse tärkamise ja elujõu püha, mil puud olid juba värskelt lehes ja maa kaetud lopsaka rohuga. Maapinda ja kogu tärkavat elu peeti sel konkreetsel päeval niivõrd pühaks, et igasugune nende kahjustamine või häirimine oli rangelt keelatud. Rahvapärimuse kohaselt tõi selliste reeglite eiramine kaasa vahetu karistuse loodusjõududelt endilt. Vanarahva uskus siiralt, et kui pühadust rikuti ja mõni oks murti, võis murdekohast hakata voolama verd, mis sümboliseeris looduse haavamist ja valu. Kõik põllu- ja talutööd jäeti sel päeval katki, et anda maale ja kõigele kasvavale vajalikku rahu ning näidata üles vankumatut austust. Päeva tähistati pigem vaikselt ja sisekaemuslikult, keskendudes looduse ilu jälgimisele ning selle imetlemisele. Leheristipäev aitas inimestel teadvustada looduse tsüklilist olemust ja tuletas meelde, kui tihedalt on inimene seotud ümbritseva keskkonnaga ning sellest sõltuv. Need traditsioonid kandsid edasi uskumust, et ka taimedel ja puudel on oma hing ning tunded. Hoolimata hilisematest kristliku kalendri mõjudest ja uutest pühadest, säilitas leheristipäev oma unikaalse koha ning tähenduse rahva mälus ja südametes.