Leheristipäev 2025
Leheristipäev sümboliseerib eesti pärimuses kevadise looduse lõplikku tärkamist, mil lehed löövad puudel haljendama ning maapinda katab roheline rohuvaip. See liikuv püha leiab aset 32 päeva pärast lihavõtteid ehk nädal enne taevaminemispüha, langedes eranditult neljapäevale. Siit artiklist saab lugeja teada, millised uskumused ja ranged töökeelud saatsid leheristipäeva ning kuidas selle päeva ilmamärkide järgi tulevast vilja- ja heinasaaki hinnati.
Millal on leheristipäev 2025?
Leheristipäev on eri aastatel erineval ajal - 32 päeva pärast lihavõttepühapäeva.
2025. aastal on leheristipäev neljapäeval, 22.05.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Leheristipäeva tähendus ja asetus kevadises pühadekalendris
Eesti rahvakalendri kevadiste pühade seas moodustavad ristipäevad kindla liikuva ahela, mida arvestatakse lihavõtete järgi. Sellesse pühaderingi kuuluvad tuuleristipäev, linnuristipäev, leheristipäev ning kõige viimasena suur ristipäev ehk taevaminemispüha, mis saabub neljakümnendal päeval pärast ülestõusmispühi. Leheristipäev on selles reas eelviimane tähtpäev, mida tähistatakse viiendal neljapäeval pärast lihavõtteid, täpselt nädal aega enne suurt ristipäeva.
Päeva nimetus viitab otseselt looduse arengujärgule: selleks ajaks pidid puud olema lehte läinud ning aasad ja karjamaad rohetama. Rahvasuus kinnistus väljend, et leheristipäeval on leht puus ja rohi maas. See tähistas looduse lõplikku virgumist talvisest unest ja üleminekut taimestiku kiireimasse, ent samas äärmiselt haavatavasse kasvuetappi.
Tärkava taimestiku pühadus ning murdmise tabud
Leheristipäeva keskseks tõekspidamiseks oli vasttärganud looduse ja maapinna puutumatus. Kuna taimestik viibis õrnas ja kiires arengufaasis, tuli inimestel selle suhtes üles näidata äärmist lugupidamist ja vaoshoitust. Seetõttu kehtis kategooriline keeld puudelt oksi murda, rohututte maast kitkuda või õitsvaid lilli noppida.
Uskumuse kohaselt peatas keelu rikkumine looduse edasise kasvu, ohustades sellega suvist viljasaaki ning karjale vajalikku heinakasvu. Rahvapärimuses levis hoiatus, et murtud oksast või rebitud rohukõrest hakkab voolama veri. Selline kujund rõhutas suhtumist taimesse kui elavasse ja tundlikku olendisse, kelle asjatu vigastamine võttis inimeselt õnne.
Põllutööde keeld ja argitoimetuste piirangud
Nagu teisedki ristipäevad, oli leheristipäev püha puhkepäev, mil igasugune raske argitöö, eriti maaga seonduv tegevus, oli keelatud. Maapinda ei tohtinud künda, äestada, kaevata ega terariistadega torkida. Maa n-ö haavamist peeti saagile ohtlikuks, sest usuti, et häiritud ja torgitud pinnas ei suuda sügiseks head saaki kanda.
Lisaks põllutöödele laienesid tabud tubastele toimetustele ja majapidamistöödele. Hoiduda tuli kolistamisest, puude lõhkumisest, ehitamisest ning käsitööst, nagu villa ketramisest või riiete õmblemisest. Keeldude eiramisega kaasnes oht kutsuda pikne majapidamise kaela, tuua viljapõldudele marutorme või meelitada ligi kahjureid. Puhkamine tagas taluperele rahu ja looduse soosingu.
Ilmastiku ended, karjalaskmine ja saagiootused
Leheristipäeva ilmast ja looduse arengust otsiti märke, mille põhjal teha pikemaid järeldusi saabuva suve ja saagikuse kohta. Kui mets oli selleks ajaks tõepoolest roheline ning rohi piisavalt pikk, oodati viljakat aastat, head heinaaega ja rikkalikku piimaandi. Külm ja vinduv kevad, mil puud seisid alles raagus, tekitas seevastu tõsist muret loomasööda ja inimeste toidulaua pärast.
Mitmel pool tähistas leheristipäev loomade lõplikku karjamaale laskmist. Karja väljaajamisel järgiti kindlaid tõrje- ja kaitsekombeid, et hoida loomi suvel haiguste ning kiskjate eest. Tugev tuul või vihmasadu sel päeval ennustas heitlikku ja tormist suve, rahulik ja soe ilm tõotas aga kosutavat ja head kasvuilma kuni heinamaarjapäevani.