Leheristipäev 2025
Leheristipäev on Eesti rahvakalendri oluline kevadine tähtpäev, mis sümboliseerib looduse täielikku ja lõplikku ärkamist talveunest. Sel erilisel päeval peeti maapinda ning kogu tärkavat taimestikku pühaks. Seetõttu kehtisid ranged keelud, mis ei lubanud rohtu kitkuda, lilli noppida ega puuoksi murda, et mitte häirida maa rahu ja kasvu.
Millal on leheristipäev
Leheristipäev on eri aastatel erineval ajal - neljapäeval, nädal enne ristipäeva.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Mis on leheristipäev ja selle tähendus?
Leheristipäev on üks kaunimaid kevadpühi, mil märgati ja tähistati looduse täielikku ärkamist. Selleks ajaks olid puud tavaliselt juba hiirekõrvus või täislehes ning maapind kaetud värske rohuga, mis andis tunnistust maapinna erilisest pühadusest. Inimesed uskusid kaljukindlalt, et igasugune vahelesegamine – olgu selleks okste murdmine või lillede noppimine – võis looduse kasvuhoogusid pärssida või need sootuks peatada. Levinud oli hirmutav uskumus, et kui keegi siiski julges pühadust rikkuda ja oksa murda, võis murdekohast hakata voolama ehtsat verd. Päeva kombestikku kuulus ka vankumatu põllutööde keeld, sest usuti, et maa vajab sel päeval rahu. Igasugune töötamine loodusega oli tabu, et avaldada austust tärkavale elule. See päev rõhutas looduse ja inimese vahelist sügavat vastastikust austust. Keelud aitasid säilitada looduse terviklikkust ja kasvatada inimestes aukartust elu loomulike rütmide ees. Rahvapärimuses oli see üks kevade keskseid päevi, kus fookuses olid loodusvaatlus ja loodusjõudude ees kummardamine.
Leheristipäeva kombed ja traditsioonid Eestis
Leheristipäeva tähistamise juured ulatuvad sügavale Eesti ajalukku ja rahvamälusse, kandes endas sajanditepikkuseid traditsioone. See päev tähistas hetke, mil kevad oli oma täies hiilguses kohale jõudnud – puud kandsid lehti ja maapinda kattis värske roheline vaip. Vanarahva silmis muutus maapind sel päeval pühaks, mistõttu oli igasugune looduse kahjustamine või häirimine rangelt keelatud. Uskumuste kohaselt ei jäänud looduse rüvetamine karistuseta; usuti, et loodus võib ise kätte maksta neile, kes pühadust rikuvad. Üks tuntumaid legende räägib, et kui keegi murdis sel päeval oksa, hakkas sellest voolama verd, mis oli märgiks pühaduse teotamisest. Seetõttu pandi seisma kõik põllutööd, et mitte häirida maa rahu ja anda loodusele võimalus segamatult tärgata. Päeva tähistamine ei olnud kärarikas, vaid pigem vaikne ja vaatlev, täis imetlust ja tänu tärkava elu eest. Leheristipäev oli oluline meeldetuletus sellest, kui tihedalt on inimene seotud looduse tsüklitega ja kui palju ta neist sõltub. Need kombed kandsid edasi teadmist looduse hingestatusest, jäädes püsima ka kristlike pühade kõrval.