Küünlapäev 2025
Küünlapäev tähistab eesti rahvakalendris talve selgroo murdumist ning valguse järkjärgulist võitu pimeduse üle. Kirikukalendris seostub see päev Jeesuse templisse viimise ja küünalde pühitsemisega, rahvapärimuses aga naiste puhkeaja, ilmaennustuste ja suvise saagi ettekuulutamisega. Käesolev artikkel annab ülevaate küünlapäeva ajaloolistest juurtest, tähtpäevaga seotud toidukommetest ning sajanditevanustest traditsioonidest.
Millal on küünlapäev 2025?
Küünlapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 2. veebruaril.
2025. aastal on küünlapäev pühapäeval, 02.02.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| rahvakalender |
Tähtpäeva kristlikud ja ajaloolised juured
Kirikukalendris kannab 2. veebruar Issanda templissetoomise pühana tuntud nime, mis meenutab sündmust, mil Maarja ja Joosep tõid neljakümnepäevase Jeesus-lapse Jeruusalemma pühakotta. Vana Testamendi seaduse kohaselt oli see emale puhastusaja lõpp ning esmasündinud poja pühendamine Jumalale. Vana vaga mees Siimeon tervitas templis last kui paganatele paistvat valgust, millest sai alguse tava pühitseda sel päeval kirikus küünlaid.
Lääne-Euroopa traditsioonis sai tähtpäev tuntuks küünlamessina (Candlemas), mille käigus korraldati pidulikke küünlarongkäike ja õnnistati kirikus vahasulatamise vilju. See tava kandus keskajal edasi ka Eestisse. Kiriklikus plaanis lõpetas küünlapäev sageli pikema jõulujärgse perioodi, tähistades üleminekut uuele elutsüklile ning valguse tagasitulekut loodusesse ja inimeste igapäevaellu.
Talve poolitaja ja kevadise ilma ennustused
Eesti rahvatraditsioonis tähistas küünlapäev talve keskpaika: vanasõna järgi pidi sel päeval olema pool inimeste toidust ja loomasöödast alles. Usuti, et küünlapäev murrab talve selgroo, tekitab esimese suurema sula ning hakkab lund ja jääd altpoolt soojendama. Talurahva jaoks oli see kriitiline verstapost talvevarude hindamisel, et tagada pere ja karja elujõud kevadeni.
Küünlapäeva ilmale pöörati erilist tähelepanu, sest selle põhjal tehti järeldusi kogu eeloleva kevade ja suve kohta. Levinud oli uskumus, et kui küünlapäeval paistab päike kas või nii kaua, kui mees jõuab hobuse selga hüpata, tuleb soe ja viljakas suvi. Külm ja selge küünlapäev ennustas aga pikaajalist talve jätku ja jahedat kevadet, samas kui tuisune ilm viitas pehmele, ent vihmasele suvele.
Naiste püha ja küünlapuna joomise komme
Küünlapäev oli eesti pärimuses selgelt naiste püha. Naistele oli sel päeval tavapärane tubane käsitöö, eelkõige ketramine, rangelt keelatud, sest usuti, et see kahjustab lambaõnne, toob huntide rünnakuid karjale või paneb suvel vilja ikalduma. Keeld pakkus talunaistele haruldase võimaluse talvise raske rutiini katkestamiseks ja meelelahutuseks.
Päeva lahutamatuks osaks kujunes küünlapuna ehk punase joogi joomine, milleks kasutati marjaviina, punast õlut või muud punakat märjukest. Usuti, et küünlapuna tagab naistele terveks aastaks punased ja terved põsed ning hoiab eemal haigused. Naised kogunesid sageli seltsis kõrtsi või naabertalusse tähistama, samal ajal kui mehed pidid tegema igapäevased talitused ja toitlustama pereliikmeid.
Traditsioonilised toidud ja küünalde valmistamine
Küünlapäeva toidulaual oli kindel koht paksudel tanguroogadel ja sealihal. Tavaliseks söögiks oli tangu- või jahupuder, mida täiendati searibide või seajalgadega. Mõnel pool keedeti spetsiaalselt seapead, mis sümboliseeris jõukust ja karja edenemist. Kuna tegemist oli olulise pöördepäevaga, pidi toit olema toekas ja rammus, pakkudes talvises külmas energiat ja kindlustunnet.
Nimele kohaselt oli küünlapäev parim aeg uute küünalde valamiseks. Usuti, et küünlapäeval lambarasvast või vahast valmistatud küünlad põlevad heledama ja puhtama leegiga ning ei suitse ega tilgu. Valatud küünaldele omistati kaitsvat väge äikese, tormi ja haiguste vastu, mistõttu hoiti neid aupaklikult alles ja süüdati vaid kõige erilisematel või ohtlikumatel hetkedel.