Kolmekuningapäev 2025
Kolmekuningapäev märgib Eestis pidulikult jõuluaja lõppu. Sel päeval on kombeks toad kuuskedest vabastada ning jagada viimased ehted ja maiustused laste vahel. Pühademeeleolu loovad ühised laulud ning ammustest aegadest pärit põnevad rahvakombed, mis aitavad uuele aastale rõõmsalt vastu minna ja pühad väärikalt kokku võtta.
Millal on kolmekuningapäev
Kolmekuningapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 6. jaanuaril.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| riiklik tähtpäevrahvakalender |
Kolmekuningapäeva tähendus ja tähistamine Eestis
Kolmekuningapäev on Eesti rahvakalendris märgiline tähtpäev, mis tähistab ametlikult jõuluaja lõppu. Selle päeva üks silmapaistvamaid traditsioone on jõulu- ja näärikuuskede toast välja viimine, mis sümboliseerib pühadeperioodi lõppemist. Suuremates linnades on saanud tavaks korraldada suuri avalikke kuuskede põletamise üritusi, kus vanad jõulupuud muudetakse meeleolukaks tuleshow’ks. Laste jaoks on see päev eriti oodatud, sest neil on lubatud kuuse küljest viimased maiustused ja ehted endale krabada. Mõnes piirkonnas on taas au sisse tõusnud nn kuningakskäimine, kus osalejad kannavad kroone ja Petlemma tähte, liikudes lauldes majast majja. Kodune pidulaud on samuti oluline osa päevast – sageli küpsetatakse oa- või hernepirukas ning see õnnelik, kes oma lõigust oa või herne leiab, kroonitakse peo kuningaks või kuningannaks. Õigeusu traditsioonide järgi tuuakse kirikust pühitsetud vett, mis uskumuste kohaselt püsib värske ja tervistavana terve aasta. See päev on ilus ja rahvapärane viis sulgeda vana aasta uks ja astuda reipalt uude aastaringi.
Kolmekuningapäeva traditsioonid ja ajalugu Eestis
Kolmekuningapäev on Eesti kultuuriloos mänginud olulist rolli juba sajandeid, märkides pika ja pimeda jõuluaja väärikat lõppu. Ajalooliselt, eriti keskaegsetes linnades nagu Tallinn, algasid suured talvised pidustused juba toomapäeval ja kestsid katkematult kuni kolmekuningapäevani. Veel 20. sajandi lõpukümnenditel võis Tallinna tänavatel kohata "laulvaid kuningaid" – kroonitud tegelasi, kes kandsid edasi keskaegset pärandit. Kodune tähistamine on alati olnud rikkalik, hõlmates külluslikke söömaaegu, kus herne- või oapiruka abil valiti õhtu valitseja ehk oa-kuningas. Idakristlikus traditsioonis on sellel päeval olnud eriline kaal vee pühitsemisel; usuti, et kirikust toodud püha vesi on tervistava ja kaitsva jõuga ning säilib rikkumatuna terve aasta. Samuti oli see päev laste jaoks maagiline, sest just siis lubati neil kuuselt viimased maiused ära süüa ja ehted hoiule panna. Tänapäeval elab traditsioon edasi nii kogukondlikes kuusepõletamise rituaalides kui ka pereringis peetavates õhtusöökides, ühendades endas ajaloolise müstika ja moodsa ühistegevuse.