Kolmekuningapäev 2025
Kolmekuningapäev tähistab Eestis ametlikku jõuluaja lõpule jõudmist. Just sel päeval viiakse kodudest välja jõulukuused ning lastel on ootusärevust täis võimalus korjata kuuseokstelt viimased maiustused ja ehted. Seda sügava tähendusega talvist tähtpäeva saadavad meeleolukad laulud ja põnevad ajaloolised rahvakombed.
Millal on kolmekuningapäev 2025?
Kolmekuningapäev on eri aastatel samal kuupäeval - 6. jaanuaril.
2025. aastal on kolmekuningapäev esmaspäeval, 06.01.2025.
| Kuupäev | Liik |
|---|---|
| riiklik tähtpäevrahvakalender |
Mida toob endaga kaasa kolmekuningapäev?
Eesti kultuuriruumis tähistab kolmekuningapäev piduliku ja hämara jõuluaja ametlikku lõpulejõudmist ning uude aastaringi astumist. Üheks tuntuimaks kombeks on jõulu- ja nääripuude toast välja viimine, mis on eriti lastele põnev aeg, sest just nüüd on neil täielik õigus kuuseokstelt viimased ehted ja magusad üllatused endale krabada. Linnaruumis on saanud suurepäraseks traditsiooniks kuuskede ühine kokkukogumine ja nende pidulik põletamine tuleskulptuuridena. Lisaks on paljudes paikades taas elustatud vahva kuningakskäimise komme, kus meeleolukad kroonitud seltskonnad liiguvad lauldes ringi, kandes kaasas Petlemma tähte. Kodudes kaetakse rikkalik pidulaud, kus pakutakse erilist oa- või hernepirukat – see õnnelik, kes oma tüki seest oa leiab, kroonitakse terveks õhtuks seltskonna peokuningaks või -kuningannaks. Samuti on see oluline päev õigeusklikele, kes viivad kirikust koju pühitsetud vett, mis rahvauskumuste kohaselt säilib imeväel värskena terve eelseisva aasta. Kokkuvõttes on see soe ja lootusrikas püha, mis ühendab väärikalt vanad traditsioonid ja kaasaegse kogukonnatunde.
Kolmekuningapäeva traditsioonid eile ja täna
Juba sajandite vältel on kolmekuningapäev märkinud eestlaste jaoks helge jõuluaja lõpule jõudmist. Ajaloolistes keskaegsetes linnades oli tavaks pidutseda pikalt ja põhjalikult – pidustuste periood algas juba toomapäeval ja kulmineerus just kolmekuningapäeval. Tallinna vanalinna tänavatel võis veel möödunud sajandi lõpuaastatelgi kohata laulvaid kuningaid, kellel särasid peas omatehtud kroonid. Koduseinte vahel oli kombeks korraldada meeleolukaid ja rikkalikke söömaaegu, kus erilise oa- või hernepiruka abil selgitati välja õhtu pidukuningas või -kuninganna. Samal ajal tõid idakristlikku traditsiooni järgivad eestlased kirikutest koju pühitsetud vett, mida peeti suureks abimeheks tervise hoidmisel ja kurja peletamisel. Linnades kujunes kombeks kuused kokku koguda ning need kas metsa viia või ühiselt suurel ja pidulikul lõkkel põletada. Lastele tõi see päev aga erakordset elevust, sest lõpukupuks lubati neil tühjendada kuuseoksad sinna riputatud maiustustest ja kaunistustest. Need tavad kujutavad endast põnevat segu kristlikest dogmadest ja vanadest rahvapärastest uskumustest. Tänapäeval on see tähtpäev leidnud täiesti uue väljenduse läbi moodsate kogukondlike kogunemiste ja vaatemänguliste kuusepõletamiste.